Laskurid käisid Leedus laagris

Carelin Tuul- Lilleküla rühma kodutütar

Hommik, unised silmad, reisiärevus, naeratus suul – esimesed emotsioonid enne minemasõitu Männikult Palangale. Istusime autos kannatlikult, et startida, jõudmaks lõpuks kauaoodatud Leetu, kus ilmateade näitas ainult päikest ja sooja ilma. Laagrist palju infot meil polnud, ainult peamine – kus laager toimub, mis kaasa on vaja võtta ning sellega põhimõtteliselt meie teadmised piirdusid. Vähene info omakorda keris ootusärevust.

Peatuseid tegime Pärnus, Lätis ja korra ka Leedus. 8 tundi hiljem ootasime Palangal ühes tanklas, et keegi meile vastu tuleks ja laagriplatsi leida aitaks. Sõit laagriplatsile oli lühike, ca 10 minutit.

Platsil ootas ees meid üllatus, palju väiksed telke, välikäimlad, õuedušš (kust tuli ainult külma vett). Saabudes polnud teisi laagrilisi läheduses, nad olid mereääres. Hiljem, kui olime oma kotid telki pannud, tulid teised rannast tagasi. Silmad olid suured neil kui ka meil. Kõik Eesti noored jagati erinevate gruppide vahel ära. Küllaltki hea mõte, vähendamaks eraldihoidu eestlaste ja leedukate vahel. Rühmad kokku pannes peavad kõik harjuma ja kohanema. Kohanemisega läks pisut aega, vahest juhtus nii, et leedukad lihtsalt unustasid rääkima ennast ja tekkis väike kõrvalejäetuse tunne,aga see oli nii ainult laagri alguses. Esimese päeva õhtul pidi tegema väikse näidendi oma grupist ja kuidas või mille järgi see nime sai. Gruppide nimed olid muidugi leedu keeles, mistõttu oli keeruline meil aru saada üldse nimest, veel vähem, kust see nimi tuleb. Õhtul oli ka kohustuslik rivistus.

Hommikud algasid alati samamoodi – võimlemise ja hommikusöögiga.

Eriti meeldis see, kuidas iga päev käidi 7 minuti kaugusel olevas rannas ja teel randa lauldi alati grupiga tehtud rühmalaulu. Päevad möödusid tegusalt. Käisime Leedu päästekoptereid vaatamas, politsei ja päästeamet käisid rääkimas. Veidi keeruline oli mõista, mida räägiti, kuna kõik oli leedu keeles, aga õnneks olid meil vahvad sõbrad laagris, kes lahkesti tõlkisid. Igal õhtul oli mingi üritus. Esimesel õhtul oli tantsupidu, kus tutvuti rohkem omavahel. Teistel päevadel pidi kas laulma, näitlema või esitama midagi. Laagris oli üks neiu, kes oli osa võtnud Leedu X-Faktorist ja saanud esimesest voorust isegi edasi, tütarlaps pidi igapäev midagi uut esitama meile kõigile. Eesti tüdrukud olid tublid, igas võistluses olid top 3-es. Sigrit Juhkam võitis esimese koha tantsumaratonil. Elise Saar võitis näitlemisega 2. koha ja Carelin Tuul võitis 3. koha leedu keelse luuletuse esitamisega.

Viimane päev oli täis erinevaid tundetulvi – kurbust, rõõmu, igatsust. Laager lõppes tänuavalduste ja kallistustega. Lõpus tegi iga rühm suure grupikalli ka veel. Kojusõit oli magusvalus. Suutsime korra ära eksida, kuid lõpuks jõudsime ikka õnnelikult Männikule tagasi. Oli tore laager ning võimalusel soovime kindlasti veel korra sinna minna.

Advertisements
Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.