Monthly Archives: juuni 2018

Nõmmekad seikluspargis

Tekst ja pildid: Katriin Ivanov

Nõmmekatel on traditsiooniline suve algus seikluspargis koos õppetunniga.
18.juuni käisime jälle Nõmme seikluspargis ja tegime trenni ja jõudu paraadiks .

 

Advertisements
Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Rabajooks ja virtuaalmatkamine Nõmmekate seas

Tekst ja pildid: Katriin Ivanov

Nõmme kodutütred koos rühmavanemaga osalevad igal aastal Rabajooksul Harku-Nõmme terviseradadel. Kes ei jooksnud kõndis maha virtuaalmatkamise raames kilomeetreid.
Sportlik kevad ja puhas jooksurõõm
2018-04-15_17.29.19
Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Salupere luureretke ettevalmistused

Juba mõnda aega käib Tallinnas Nõmmel äge Salupere luureretke jaoks ette valmistamine. Squadi tüdrukud koos Nõmme NK poistega ning külla kutsutud Pelgulinna neiud on juba mitmel nädalal ja ühel nädalavahetusel kokku saanud ja püüdnud aru saada, et mis imeloom see üks patrullvõistlus on. Osadel noortel on varasem kogemus olemas, teised lähevad päris esimest korda rajale.

Ega kogenud noortele ei olegi midagi uut. Juhend tuleb korralikult läbi lugeda ja õiged asjad kaasa pakkida, piisavalt toitu lisaks, parim seltskond kaasa ja tore nädalavahetus ongi garanteeritud. Vähemalt nii tundub asi meie Athena tüdrukute puhul käivat. Kes siis veel ei tea, siis Athena koosneb Nõmme KT ja Squad KT tüdrukutest, kes sel aastal viimast korda samas koosseisus metsa lähevad. Viimane Ernake on neil seljataga ja selles koosseisus saavad neiud rajale alles paari aasta pärast ning seda siis juba täiskasvanute arvestuses. Kuid Athena ei kao kuskile, sest järelkasv on vinge ning osad senised olijad jätkavad ka järgmisel aastal.

Aga selleks, et ühel võistlusel saaks üldse osaleda peab kõigepealt tahe olema. Ja seda noortel jagub. Teine oluline komponent on nali ja naer. Ilma selleta metsas hakkama ei saa ja kui sa oled tujukas või pirtsakas, siis teed oma tiimi elu raskeks.

Edasi läks kõik lihtsalt. Lugesime üheskoos juhendi läbi. Arutasime natuke olulisi punkte ning siis juba tiimidega usaldusülesandeid täitma. Mis te arvate, et on lihtne oma tiimi kaptenit usaldada? Tegelikult ei ole. Eriti kui sa tead, et ka tema on esimest korda rajal. Aga võistluste ajal sa oma kaptenile vastu ei vaidle. Teed seda mida tema ütleb.

Esimene ettevalmistav koondus läks nii kiirelt, et juhendajana ei saanudki päris täpselt aru, et mis juhtus. Ega noortel endil oli ka üllatus suur.

Teisel koondusel võtsime ette juhendi lugemise. On oluline, et sa täidad etteantud võistlusjuhendit punkti pealt, või siis kui sa aru ei saa mis seal on, küsid lisaküsimusi. Ilmselgelt sai noortele sisse kirjutatud ikka paar konksu ka ja oi, seda pettumust, kui sai selgeks, et juhendis oli hoopis midagi muud kirjas kui noored tegid. Teine asi oli ülesande sooritamise ajast kinni pidamine. See tekitas alati stressi. Aga mõned asjad sai kiiremini tehtud ja mõne teise ülesande tegemiseks ei jagunudki aega. Aga just seda oligi vaja õppida. Sealt edasi tegelikult veel seda, et kui ülesanne ei õnnestunud, siis ei tohi sel teemal pikalt mõtlema jääda vaid tuleb edasi minna. Motti kaotada ei tohi sest järgmine ülesanne ootab ees. Sel päeval ei olnudki enam eriti aega muid asju teha. Isegi kokkuvõtte aeg jäi üürikeseks.

No ja siis tuli meie suur matk. Saatsime võistkonnad ja vastutegevuse rajale. Liikusime Plangust Männikule ja tagasi. Pean tunnistama, et mina küll noortega sammu pidada ei jõua. Aga tegelikult hakkas silma, et pisikesed tüdrukud olid täisvarustusega metsas ja said hakkama. Energiat jäi veel ülegi.

Kui päeva esimene pool tähendas mööda võsa kõndimist ja vastutegevuse eest peitu pugemist ning ära jooksmist, siis päeva keskel õppisime kuidas lõket teha, madalroomata ja üldse katsetada erinevaid roomamise viise. Samal ajal toimus teises nurgas korralik meditsiini väljaõpe. Korrati kõik olulised asjad üle ja tehti paar situatsiooniharjutust.

Tagasi teel ootas noori, aga veetakistus. Kui kaks juhendajat seisid silla peal risti ees ja ütlesid noortele, et teie vaadake ise kuidas üle jõe saate, oli kõigil tuju nullis ja hädakisa päris suur.

Leidlikud noored said kuiva jalaga üle, samal ajal kui kolmas juhendaja täisvarustuses vette kahlas ning seal mõnusalt mudas roomates jõe ületas. Kui noored kuiva jalaga jõe ületanud olid, selgus, et vesi on ju soe ja kiirelt riietest vabanedes tehti mõnus tunnine suplus. Ma ei usu, et koprad, kes seal lähedal elasid, kunagi midagi sellist üldse elus kuulnud olid. Ma usun, et terve nende pesakond on nüüd poolkurdid.

No ja siis ühel hetkel oligi kogu ettevalmistus läbi. Ernakesel võistelnud Athena jagas noortele veel soovitussõnu Salupere retkeks kaasa ja ühel ilusal õhtupoolikul oli porgandi värvi rong meie maleva noori täis ja Salupere luureretk sai alguse…

Edasi loe SIIT.

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Öökullid ja Iilikesed Salamaal

Tekst ja pildid Grete-Kai Saar

This slideshow requires JavaScript.

Päikselisel 12. mai hommikul kogunesid noored Planku, kust edasi algas pikk sõit Põlvamaale.

Kahe päevase laagri eesmärgiks oli õpetada kodutütardele uusi teadmisi sõlmedes, matkatarkustes ja tutvuda Põlva looduse ja matkaradadega.

 

Peale kolme tunnist sõitu jõudsime Taevaskotta Salamaale. Enne kui hoovi jõudsime sõita hakkasid järjest kostma rõõmuhüüded: ,,Siin on batuut!” ja ,,Siin on kiiged”.

Tegevust jätkus igale vanusele. Esimene päev möödus töötubades, mida oli kokku 5. Sõlmed, mida viisid läbi Carelin ja Kristi. Lõke ja telk, mille eest vastutas Raul.

Herbaarium, mida aitas koostada Aile. Linnud ja loomad, mille kohta rääkis Bärbel. Ning orienteerumine ja kaart, mida õpetas August, kes oli ka meie tore bussijuht.

 

Kui töötoad läbi said, anti veel üks ülesanne. Koostada järgmise päeva matkamängu jaoks kolm küsimust. Kui küsimused olid staapi toodud oli noortel öörahuni vabaaeg.

See veedeti batuutidel hüpates, kiikudes ja võrkpalli mängides. Samuti oli Raul teinud lõkke, millel sai küpsetada vahukomme ja viinereid. Usun, et see oli kõigile meeldiv

õhtu.

 

Teine päev algas laagri pakkimisega. Hiljem jagati noored kümneks võistkonnaks ja nad saadeti matkamängule. Seal pidid nad oma eelmisel päeval õpitud teadmisi

kasutama, et rajal liikuda ja punktides küsimustele vastata. Kui kõik olid tagasi laagris, oli lõuna ja siis seadsime suuna RMK loodusmaja poole.

Seal oli meil üks tund aega, et läbida matkarada ja majas ringi vaadata. Peale kolme saime hakata kodu poole sõitma. Tegime tagasi sõites kaks vajalikku peatust.

Üks Tartus Lõunakeskuses, kus osteti kõigile bussis olijatele jäätist ja teile Jõgeva Olerexis. Tagasi Planku jõudsime kaheksa paiku ja kõigi noorte näos oli naeratus.

Osalt sest nähti oma vanemaid, aga ka vahva nädalavahetuse pärast.

 

Mina jäin väga rahule. Noored olid toredad ja kõik planeeritud saime tehtud. Laager oli planerimist väärt.

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

ÜLK ja MANK kevadlaagri järelkaja

Tekst: Elsalill ja Emma Susanna Saulepi ema (Mank rühm)
Pildid: Vive Pandis

This slideshow requires JavaScript.

Reede, 11. mai hommikul ärkasid Elsalill ja Emma Susanna põnevusvärinaga hinges – ees ootas ÜLK ja MANK rühmade ühine kevadlaager.

Juba nädal aega oli Emma Susanna lasteaias oma sõpradele rääkinud, millise elevusega ta eesseisvat kodutütarde üritust ootab. Õhtupoolikul pakitigi viimased asjad seljakottidesse, haarati ootevalmilt seina ääres seisvad magamiskotid-matkamatid ning põnev seiklus võiski alata.

Kogunemine toimus kell 18.00 Kaitseliidu ruumides Uus-Tatari 25A. Uksel võttis tulijaid naerusuil vastu MANK rühmavanem Eha Tenso, majas tervitasid laagrilisi sõbralikult ÜLK rühmavanem Vive Pandis ja Inge laht. Juba olid alanud tutvumismängud. Uudsest keskkonnast pisut heitunud tüdrukud sulandusid kiiresti seltskonda, peage sõbruneti omavanuse Isobeliga.

Reede õhtul ootas tüdrukuid esmalt ees kaks õppetundi, millest esimeses keskenduti järguõppele, teises räägiti tervisest ja hügieeni olulisusest. Kuna piigasid oli kohale tulnud 20, siis jagati seltskond kolmeks grupiks, iga grupiga viis õppetundi läbi üks rühmavanem. Vive poolt läbi viidud järguõppe tund oli väga huvitav. Kuna kõik oli uudne, oli tüdrukutel isegi pisut raskusi rahulikult istumise-kuulamisega ja aktiivse kaasatöötamisega.

Järgnesid praktilised tegevused – kes hakkas rühmavanem Inge juhendamisel õhtusööki valmistama, kes Vive juhendamisel näputööd tegema. Täiesti üllatuslikult osutus Elsalill erakordselt kannatlikuks käsitööhuviliseks, tehes oma esimesi edusamme heegeldamises. Aeg möödus linnutiivul ning peagi oligi käes aeg lauda istuda. Õhtusöögiks oli ülimaitsev koorene makaroniroog koos rikkaliku salatiga. Tühi kõht on ikka kõige parem kokk, seega tühjenesid taldrikud kiiresti ning nii mõnigi laps küsis toitu juurde. Köögis oli kerkimas veel pirukataigen, millest hiljem valmisid Inge valvsa pilgu all kaneelirullid ja viineripirukad.

Tunnike veedeti veel nii rahulikumaid kui hoogsamaid mänge mängides. Kuna kell oli juba päris pamatkamattide-magamiskottide valmisseadmine! Elsalille ja Emma Susanna ema oli paar päeva varem ostnud tüdrukutele omaenda isiklikud laste magamiskotid ja uued matkamatid – see oli uudis, mida oli tulnud ka lasteaia- ja koolisõpradega jagada. Kiire õhtune hambapesu ning võiski uute sõprade kõrvale magamiskotti pugeda. Esialgu tundus põrandal magamine üpris harjumatu ja ebamugav ning uni ei tahtnud kohe kuidagi tulla. Siiski sai väsimus varsti lastest võitu ning tüdrukud uinusid peagi.

Tundus, nagu ööd ei olekski vahepeal olnud – juba oli äratus, juba tuli WC ukse taga järjekorras koht sisse võtta, juba oli vaja riidessepanekuga kiirustada. Söögilaual ootasid piigasid mannapuder moosiga, võisaiad, kohukesed ja piim. Tüdrukud, kes kodus pudru peale nina kipuvad kirtsutama, sõid suurima isuga oma kausid tühjaks. Isegi Elsalill tunnistas, et täitsa hea puder oli!

Kõht täis, tuli veel kiiresti nõud pesta, vajalikud asjad seljakotti pista ning matk võiski alata. Esialgu küll Kitseküla raudteejaama, kus jäädi ootama Aegviidu rongi. Hommikuõhk oli mõnusalt karge, aga ees tõotas tulla palav ja päikeseline päev. Rongisõit mugavas kupees oli tüdrukute jaoks omaette elamus. Ees ootas küll pea tunnijagu sõitu, ent Inge jagatud ristsõnu lahendades möödus aeg märkamatult.

Aegviidus võttis kogu see mõnus matkaseltskond ritta, et seada sammud esimese sihtpunkti suunas – paari kilomeetri kaugusel oli ootamas Kivisaare ratsatalu. Tundus, et rändurid jõudsid kohale varem kui oodatud, sest ratsatalu õues võttis neid esialgu vastu täielik vaikus. Alles pärast seda, kui mõned ülemeelikumad matkasellid olid mitu korda suurt kellukest helistanud, ilmus kohale perenaine Reet.

Tüdrukud, kes olid lootnud kohe hobuseid näha, pidid paraku pettuma, sest kõigepealt rääkis perenaine pikalt-laialt oma talu tegemistest. Kuna jalutuskäik oli söögiisu tekitanud, võeti väike amps ka seljakottidesse pakitud võileibadest. Vahepeal liitus seltskonnaga lõbusa jutuga peremees. Seejärel suundus peremees tiigi taha mänguväljakut lahti monteerima, tüdrukute ülesandeks oli tükid maja ette vedada. Huvilised said proovida ka muruniitjaga töötamist. Kuna ratsatalus oli puude vahele üles seatud turnimisrada, on ilmselt üleliigne öelda, et kõik ootasid pikisilmi, millal neid sinna lubatakse. Oli võimalik ka batuudi peal hüpata ning kes soovis, võis tühja jänesepuuri uudistada. Elsalill, kes vedas peremehega kihla, et suudab batuudil järjest 100 istesse-püsti hüpet teha, võitiski kihlveo ning sai auhinnaks hobusepiltidega ratsatalu sokid. Lõpuks tehti perenaise juhatusel veel tiir majas, mis oma vanamoelise mööbli, avara lodža ning tühjusesse viiva 2. korruse uksega nägi seest välja nagu tõeline segasumma suvila.

Lõpuks jätsid külalised taluperemehega hüvasti, perenaine võttis jalgratta ning asuti teele Nelijärve suunas. Retk oli väsitav, tee suundus kord mäkke, kord mäest alla. Tempot üritati ergutada võidujooksuga mäest üles. Keskpäevaks jõuti lõpuks Nelijärve Puhkekeskusesse, kus ootas ees lõunasöök: hiigelports friikartuleid koos priske lihatükiga. Kuna terased pilgud olid maja kõrvalt avastanud uue seiklusraja, ei viitnud tüdrukud pikalt aega. Taldrikud tühjenesid kiiresti ning pealinna piigad lippasid puude vahele turnima.

Ja seejärel tuli kõige pikem ja vaevalisem osa päevast. Ratsatalu perenaise Reeda juhtimisel jätkati matka hobukopli suunas. Tee peale jäid Siniallikad, kus julgemad täitsid külma allikaveega oma veepudeleid. Edasi tundus, et see matk ei lõpegi kunagi. Matkasellide jalad olid väsinud, päike lõõskas taevas. Samm sammu ette, ikka edasi ja edasi… Hobustekopli poole, kuhu jõudmist oli pikisilmi oodatud. Õnneks vingerdas rada enamjaolt metsa vahel, kus puud vähekesegi päikese eest varju pakkusid. Palavust tundus olevat kindlalt 25 kraadi või enamgi.

Viimaks ometi avastati teerajalt esimesed kabjajäljed! Tüdrukud elavnesid märgatavalt, sammgi muutus nagu iseenesest reipamaks. Siiski tuli veel paar kilomeetrit kõndida, enne kui kauaoodatud karjakoplisse jõuti, kus lapsi oli ootamas neli hobust – Ritsi, Sanna, Airman ja Afrodi.

Taas järgnes perenaiselt pikk loeng hobuste eest hoolitsemisest. Hakkas juba tekkima kartus, et äkki ei jõutagi ratsutada, äkki oli kogu see pikk matk ette võetud vaid selleks, et eemalt hobuseid piielda. Lõpuks ometi läks Reet koos varem hobustega kokku puutunud tüdrukutega ratsudele koplisse järgi ning tõi nad lasipuu juurde.

Ja nüüd tuli päeva kõige põnevam osa! Esmalt sai iga huviline hobuseid harjata. Seejärel pandi loomadele sadulad selga ning igaüks sai teha väikese tiiru hobuse seljas. Elsalill ja Emma Susanna seadsid end kohe suure mustjaspruuni Sanna juurde järjekorda. Kumbki tüdruk ei kõhelnud hetkekski, kas ikka tasub hobuse selga ronida. Oli see ju esimene kord ratsutada! Üldse oli selles kevadlaagris Emma Susanna ja Elsalille jaoks palju esimesi kordi – esimene laager, esimene üritus üleüldse koos kodutütardega, esimene magamine magamiskotis, esimene nii pikk rongisõit, esimene kord nii pikalt matkata, esimene kord hobusega ratsutada…

Kui kõik olid saanud oma tiiru hobusel teha, avanes soovijail võimalus veel teisegi hobusega ratsutada. Elsalill ratsutas seekord Ritsiga, Emma Susanna ronis Afrodi selga. Airman nosis eemal koplis rohtu.

Ja hakkaski päike läänesuunda vajuma. Matkaseltskonda ootas ees veel õhtusöök Musta Täku Tallis. Küll maitses kartulipuder hakklihakastme ja salatiga hea! Juba mitmendat korda päeva jooksul täideti ka veepudeleid. Oli jäänud veel viimane pingutus – matk Jäneda rongijaama. Seekord ei olnud teel enam kuigi palju päikese eest varju andvaid puid. Lapsed vedasid tolmu sees väsinult jalgu järel, ent sellest hoolimata oli nurinat vähe kuulda. Tundub, et kodutütred ongi vastupidavad ja reipad matkajad, kellega koos võib julgelt nii mõnegi retke läbi teha.

Viimaks ometi jõuti Jäneda rongijaama. Hetkeks tekkis küll väike kahtlus, kummale poole jääb Tallinn. Oleks olnud üsna ebameeldiv üllatus end päeva lõpuks näiteks Narvast leida. Seltskonna kahtlused hajutas samas Tallinna rongi ootav proua. Õnneks leidsid kõik endale kupees ka istumis­koha, ehkki lahkelt infot jaganud tädi oli rõõmsameelselt kinnitanud, et ega istuma küll ei saa, see rong on alati väga täis!

Tagasisõit Tallinna tundus poole pikemana kui hommikul tulles. Aga mida lähemale Tallinn ja Kitseküla jaam jõudsid, seda elevamaks tüdrukud muutusid. Lõpuks oldigi kohal. Nüüd jäi veel tagasi Uus-Tatarisse marssida, et võtta hommikul sinna jäänud asjad, ning võiski igaüks koju puhkama suunduda. Kell oli 20.15 laupäeva õhtul. Eilne päev tundus olevat väga kaugel.

Päev oli pikk ja väsitav, maha kõnniti julgelt 15 km või enamgi, ent tüdrukud olid kõik väga vaprad ning väärivad vaid kiidusõnu oma vastupidavuse eest. ÜLK ja MANK kevadlaagrit jäid meenutama valutavad jalad ning päikesest põlenud näod. Siiski olen kindel, et kui tuleb järgmine kodutütarde laager, on ka Elsalill ja Emma Susanna kohe valmis taas kaasa lööma.

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Blog at WordPress.com.