ÜLK ja MANK kevadlaagri järelkaja

Tekst: Elsalill ja Emma Susanna Saulepi ema (Mank rühm)
Pildid: Vive Pandis

This slideshow requires JavaScript.

Reede, 11. mai hommikul ärkasid Elsalill ja Emma Susanna põnevusvärinaga hinges – ees ootas ÜLK ja MANK rühmade ühine kevadlaager.

Juba nädal aega oli Emma Susanna lasteaias oma sõpradele rääkinud, millise elevusega ta eesseisvat kodutütarde üritust ootab. Õhtupoolikul pakitigi viimased asjad seljakottidesse, haarati ootevalmilt seina ääres seisvad magamiskotid-matkamatid ning põnev seiklus võiski alata.

Kogunemine toimus kell 18.00 Kaitseliidu ruumides Uus-Tatari 25A. Uksel võttis tulijaid naerusuil vastu MANK rühmavanem Eha Tenso, majas tervitasid laagrilisi sõbralikult ÜLK rühmavanem Vive Pandis ja Inge laht. Juba olid alanud tutvumismängud. Uudsest keskkonnast pisut heitunud tüdrukud sulandusid kiiresti seltskonda, peage sõbruneti omavanuse Isobeliga.

Reede õhtul ootas tüdrukuid esmalt ees kaks õppetundi, millest esimeses keskenduti järguõppele, teises räägiti tervisest ja hügieeni olulisusest. Kuna piigasid oli kohale tulnud 20, siis jagati seltskond kolmeks grupiks, iga grupiga viis õppetundi läbi üks rühmavanem. Vive poolt läbi viidud järguõppe tund oli väga huvitav. Kuna kõik oli uudne, oli tüdrukutel isegi pisut raskusi rahulikult istumise-kuulamisega ja aktiivse kaasatöötamisega.

Järgnesid praktilised tegevused – kes hakkas rühmavanem Inge juhendamisel õhtusööki valmistama, kes Vive juhendamisel näputööd tegema. Täiesti üllatuslikult osutus Elsalill erakordselt kannatlikuks käsitööhuviliseks, tehes oma esimesi edusamme heegeldamises. Aeg möödus linnutiivul ning peagi oligi käes aeg lauda istuda. Õhtusöögiks oli ülimaitsev koorene makaroniroog koos rikkaliku salatiga. Tühi kõht on ikka kõige parem kokk, seega tühjenesid taldrikud kiiresti ning nii mõnigi laps küsis toitu juurde. Köögis oli kerkimas veel pirukataigen, millest hiljem valmisid Inge valvsa pilgu all kaneelirullid ja viineripirukad.

Tunnike veedeti veel nii rahulikumaid kui hoogsamaid mänge mängides. Kuna kell oli juba päris pamatkamattide-magamiskottide valmisseadmine! Elsalille ja Emma Susanna ema oli paar päeva varem ostnud tüdrukutele omaenda isiklikud laste magamiskotid ja uued matkamatid – see oli uudis, mida oli tulnud ka lasteaia- ja koolisõpradega jagada. Kiire õhtune hambapesu ning võiski uute sõprade kõrvale magamiskotti pugeda. Esialgu tundus põrandal magamine üpris harjumatu ja ebamugav ning uni ei tahtnud kohe kuidagi tulla. Siiski sai väsimus varsti lastest võitu ning tüdrukud uinusid peagi.

Tundus, nagu ööd ei olekski vahepeal olnud – juba oli äratus, juba tuli WC ukse taga järjekorras koht sisse võtta, juba oli vaja riidessepanekuga kiirustada. Söögilaual ootasid piigasid mannapuder moosiga, võisaiad, kohukesed ja piim. Tüdrukud, kes kodus pudru peale nina kipuvad kirtsutama, sõid suurima isuga oma kausid tühjaks. Isegi Elsalill tunnistas, et täitsa hea puder oli!

Kõht täis, tuli veel kiiresti nõud pesta, vajalikud asjad seljakotti pista ning matk võiski alata. Esialgu küll Kitseküla raudteejaama, kus jäädi ootama Aegviidu rongi. Hommikuõhk oli mõnusalt karge, aga ees tõotas tulla palav ja päikeseline päev. Rongisõit mugavas kupees oli tüdrukute jaoks omaette elamus. Ees ootas küll pea tunnijagu sõitu, ent Inge jagatud ristsõnu lahendades möödus aeg märkamatult.

Aegviidus võttis kogu see mõnus matkaseltskond ritta, et seada sammud esimese sihtpunkti suunas – paari kilomeetri kaugusel oli ootamas Kivisaare ratsatalu. Tundus, et rändurid jõudsid kohale varem kui oodatud, sest ratsatalu õues võttis neid esialgu vastu täielik vaikus. Alles pärast seda, kui mõned ülemeelikumad matkasellid olid mitu korda suurt kellukest helistanud, ilmus kohale perenaine Reet.

Tüdrukud, kes olid lootnud kohe hobuseid näha, pidid paraku pettuma, sest kõigepealt rääkis perenaine pikalt-laialt oma talu tegemistest. Kuna jalutuskäik oli söögiisu tekitanud, võeti väike amps ka seljakottidesse pakitud võileibadest. Vahepeal liitus seltskonnaga lõbusa jutuga peremees. Seejärel suundus peremees tiigi taha mänguväljakut lahti monteerima, tüdrukute ülesandeks oli tükid maja ette vedada. Huvilised said proovida ka muruniitjaga töötamist. Kuna ratsatalus oli puude vahele üles seatud turnimisrada, on ilmselt üleliigne öelda, et kõik ootasid pikisilmi, millal neid sinna lubatakse. Oli võimalik ka batuudi peal hüpata ning kes soovis, võis tühja jänesepuuri uudistada. Elsalill, kes vedas peremehega kihla, et suudab batuudil järjest 100 istesse-püsti hüpet teha, võitiski kihlveo ning sai auhinnaks hobusepiltidega ratsatalu sokid. Lõpuks tehti perenaise juhatusel veel tiir majas, mis oma vanamoelise mööbli, avara lodža ning tühjusesse viiva 2. korruse uksega nägi seest välja nagu tõeline segasumma suvila.

Lõpuks jätsid külalised taluperemehega hüvasti, perenaine võttis jalgratta ning asuti teele Nelijärve suunas. Retk oli väsitav, tee suundus kord mäkke, kord mäest alla. Tempot üritati ergutada võidujooksuga mäest üles. Keskpäevaks jõuti lõpuks Nelijärve Puhkekeskusesse, kus ootas ees lõunasöök: hiigelports friikartuleid koos priske lihatükiga. Kuna terased pilgud olid maja kõrvalt avastanud uue seiklusraja, ei viitnud tüdrukud pikalt aega. Taldrikud tühjenesid kiiresti ning pealinna piigad lippasid puude vahele turnima.

Ja seejärel tuli kõige pikem ja vaevalisem osa päevast. Ratsatalu perenaise Reeda juhtimisel jätkati matka hobukopli suunas. Tee peale jäid Siniallikad, kus julgemad täitsid külma allikaveega oma veepudeleid. Edasi tundus, et see matk ei lõpegi kunagi. Matkasellide jalad olid väsinud, päike lõõskas taevas. Samm sammu ette, ikka edasi ja edasi… Hobustekopli poole, kuhu jõudmist oli pikisilmi oodatud. Õnneks vingerdas rada enamjaolt metsa vahel, kus puud vähekesegi päikese eest varju pakkusid. Palavust tundus olevat kindlalt 25 kraadi või enamgi.

Viimaks ometi avastati teerajalt esimesed kabjajäljed! Tüdrukud elavnesid märgatavalt, sammgi muutus nagu iseenesest reipamaks. Siiski tuli veel paar kilomeetrit kõndida, enne kui kauaoodatud karjakoplisse jõuti, kus lapsi oli ootamas neli hobust – Ritsi, Sanna, Airman ja Afrodi.

Taas järgnes perenaiselt pikk loeng hobuste eest hoolitsemisest. Hakkas juba tekkima kartus, et äkki ei jõutagi ratsutada, äkki oli kogu see pikk matk ette võetud vaid selleks, et eemalt hobuseid piielda. Lõpuks ometi läks Reet koos varem hobustega kokku puutunud tüdrukutega ratsudele koplisse järgi ning tõi nad lasipuu juurde.

Ja nüüd tuli päeva kõige põnevam osa! Esmalt sai iga huviline hobuseid harjata. Seejärel pandi loomadele sadulad selga ning igaüks sai teha väikese tiiru hobuse seljas. Elsalill ja Emma Susanna seadsid end kohe suure mustjaspruuni Sanna juurde järjekorda. Kumbki tüdruk ei kõhelnud hetkekski, kas ikka tasub hobuse selga ronida. Oli see ju esimene kord ratsutada! Üldse oli selles kevadlaagris Emma Susanna ja Elsalille jaoks palju esimesi kordi – esimene laager, esimene üritus üleüldse koos kodutütardega, esimene magamine magamiskotis, esimene nii pikk rongisõit, esimene kord nii pikalt matkata, esimene kord hobusega ratsutada…

Kui kõik olid saanud oma tiiru hobusel teha, avanes soovijail võimalus veel teisegi hobusega ratsutada. Elsalill ratsutas seekord Ritsiga, Emma Susanna ronis Afrodi selga. Airman nosis eemal koplis rohtu.

Ja hakkaski päike läänesuunda vajuma. Matkaseltskonda ootas ees veel õhtusöök Musta Täku Tallis. Küll maitses kartulipuder hakklihakastme ja salatiga hea! Juba mitmendat korda päeva jooksul täideti ka veepudeleid. Oli jäänud veel viimane pingutus – matk Jäneda rongijaama. Seekord ei olnud teel enam kuigi palju päikese eest varju andvaid puid. Lapsed vedasid tolmu sees väsinult jalgu järel, ent sellest hoolimata oli nurinat vähe kuulda. Tundub, et kodutütred ongi vastupidavad ja reipad matkajad, kellega koos võib julgelt nii mõnegi retke läbi teha.

Viimaks ometi jõuti Jäneda rongijaama. Hetkeks tekkis küll väike kahtlus, kummale poole jääb Tallinn. Oleks olnud üsna ebameeldiv üllatus end päeva lõpuks näiteks Narvast leida. Seltskonna kahtlused hajutas samas Tallinna rongi ootav proua. Õnneks leidsid kõik endale kupees ka istumis­koha, ehkki lahkelt infot jaganud tädi oli rõõmsameelselt kinnitanud, et ega istuma küll ei saa, see rong on alati väga täis!

Tagasisõit Tallinna tundus poole pikemana kui hommikul tulles. Aga mida lähemale Tallinn ja Kitseküla jaam jõudsid, seda elevamaks tüdrukud muutusid. Lõpuks oldigi kohal. Nüüd jäi veel tagasi Uus-Tatarisse marssida, et võtta hommikul sinna jäänud asjad, ning võiski igaüks koju puhkama suunduda. Kell oli 20.15 laupäeva õhtul. Eilne päev tundus olevat väga kaugel.

Päev oli pikk ja väsitav, maha kõnniti julgelt 15 km või enamgi, ent tüdrukud olid kõik väga vaprad ning väärivad vaid kiidusõnu oma vastupidavuse eest. ÜLK ja MANK kevadlaagrit jäid meenutama valutavad jalad ning päikesest põlenud näod. Siiski olen kindel, et kui tuleb järgmine kodutütarde laager, on ka Elsalill ja Emma Susanna kohe valmis taas kaasa lööma.

Advertisements
Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.