Ernake 2018

Kuigi Ernakese võistlus toimus juba juuni alguses, siis nüüd on tüdrukud valmis sellest rääkima ja oma muljeid jagama. Seekordne võistlus oli nii ootamatute takistustega, et kõik osalejad ja korraldajad said uue kogemuse võrra rikkamaks.

Oma loo jutustavad : Kätlin ja Kaie (Athena seeniorid)

Angelika Naris: „16. aasta jooksul ei ole veel midagi sellist juhtunud…“

Võistlus algas nagu iga tavaline retk. Athena tiim oma imeliste juhendajate Bärbeli ja Mariaga asusid teele Plangust. Emotsioonid olid laes ja bussisõit oli meeleolukas nagu alati.

Kohale jõudes oli ilm ilus, läbisime mandaadi ja valmistusime rajale minekuks. Meie positiivseks üllatuseks, oli Bärbel meile sebinud camelbakid. Kui teised tiimid läksid rajale suurte seljakottidega või punnis rakmetega, läksime meie oma pisikeste joogikottidega ja kahe salvetaskuga. Kuna varustust ei olnud palju, saime kõik ilusti ära mahutatud. Mitmed tiimid imestasid meie saavutuse üle.

Pakkimise ajal saime aru, et teised tiimid on kadunud. Siis meile meenus briifing, mis sai sellel hetkel läbi. Õnneks meie juhendajad said teiste tiimide esindajatelt vajaliku info.

Meie start oli kümne paiku õhtul. Esimese punktini oli aega umbes 30 minutit. Need olid kõige ettearvatumad pool tundi meie Athena aja jooksul. Peale lühikest ekslemist jõudsime vajaliku metsasihini, mis pidi otse punkti viima. Teel olles ilmus meie taha auto ning refleksist panime metsa poole ajama. Siis see juhtuski. Kõlas lause: ,,Kutid, nüüd on halvasti.“ Meie vaatevälja ilmus esmapilgul väikse haavaga Grete-Kai (edaspidi Kaie). Peale kiiret ülevaatust hämaras ja esmaabi (loe: salvräti andmise), otsustasime punkti joosta.

Seal ootas meid peakohtuniku GD, mille pärast me metsa jooksime ning mille tulede abil nägime, milline meie olukord tegelikult oli. „Kas asi on väga hull?“ küsis Kaie pärast meie kolme suurt ehmatust (kolm kooris: OIIIIIII). Tagasivaadates naerame juhtunu üle aga kohapeal jõudis esmane šokk Kaieni. Meie kolm teadsime, et asi on üpris halb, kuid mõistus ei tahtnud seda tunnistada. Lause peale, et Kaie peab EMO-sse viima, hakkasime paanikas väitma, et asi ei ole nii hull ja oleme võimelised kõik koos jätkama. Eriti püüdis haavatu ise seda peale suruda peakohtunikule. Kuid tuli leppida faktiga, et Kaie peab mõnest punktist puuduma (vähemalt nii me lootsime).

Siit läheb lugu kaheks:

¾ Athenast jätkas vapralt ning tegi läbi esimese punkti, kus oli vaja mõistust kasutada. Samal ajal ketras peas mõte, et äkki järgmises avatud punktis saame jätkata neljakesi nagu midagi poleks juhtunud.

Kaie teekond Lõuna-Eesti haigla EMO-sse:

Mul oli umbes 3 tundi korralik šokk ja pisarad voolasid, isegi ilma valuta. Peakohtunik viis mu Krabi koolimajja, kus oli staap ja ka meie juhendajad, kes midagi juhtunust ei teadnud. Eesmärgiks oli mu saamine medi-autosse, et teha esmane ülevaatus ja otsustada, mis edasi. Vahepeal tulid ka Bärbel ja Maria, kes hiljem minuga haiglasse tulid. Meedik arvas, et võib-olla ei peagi õmblema. EMO-sse jõudes võeti stripid ära ja vaadati haav üle. Ka seal öeldi alguses, et max 1 õmblus, kui aga natuke aega oli möödas, tuli arst tagasi sama reaktsiooniga, mis mu tiimiliikmetel oli: ,,OI, siin peab küll õmblema.“ Saingi oma 4 õmblust ja järgmiseks seikluseks oli Circkle K leidmine Võrus.

Maria leidis, et linnas on neid 2 ja muidugi esimesena läksime sinna, mis oli kinni. Kuna Bärbel linna ei tundnud, otsustas ta hetkes, et keeraks ühel ristmikul vasakule. Peale lühikest sõitu, nägime kaugel Circkle K logo tulesid. Kostis rõõmuhüüd. Vahepeal olid ka tüdrukud rajalt helistanud, et uurida, kuidas mul läheb. Kahjuks pidin ütlema, et nad jäävad rajale kolmekesi. Peale peatust otsustasime sõita avatud punkti ja teha seal ka pisike uinak…

Samal ajal, kui Kaie seikles ja Võru linna avastas, jalutasime me järgmisesse punkti. Ainus asi, millest tol hetkel mõelda suutsime oli, et Kaie oleks saanud vajaliku ravi ning terve (kui välja jätta väike joon ta näol). Kui küsisime juhendajatelt Kaie seisundit, saime meie rõõmuks haavatuga ka ise rääkida. Kahjuks häid uudiseid, peale selle, et ta on elus, me ei saanud. Pidime jätkama sellises koosseisus nagu olime jäänud esimesest punktist. Mis seal ikka!

Kuna võistlused on enamasti neljaliikmelistele võistkondadele, olid ka Ernakese ülesanded mõeldud neljale inimesele. Proovisime siis igas punktis oma 6 käega asendada 8 kätt. Saime hästi hakkama sellise ülesandega ja KP-des läks päris hästi.

Vestlesime omavahel ja mõtlesime, et millal näeme oma puuduolevat liiget ja juhendajaid. Siis see juhtuski. Jõudsime KP3-e ning nägime seal mitmeid autosid. Jooksime otsima enda tuttavat üheksakohalist bussi, mille me enda rõõmuks mõne minuti pärast leidsime. Bussi ümber oli vaikus, kedagi ei liikunud ringi. Otsustasime piiluda aknast ja seal nad olid, magamiskottides ja põõnasid rahulikult. Ega me pikalt ei oodanud ning äratasime nad oma iluunest. Õnneks oli just taimede punkt see, kus toetust saime, sest nagu paljud võivad teada, ei ole floora ja fauna meie tugevaim külg…

Kaie: Esimeses punktis käitusid nad veel täitsa normaalselt ning said ka ülesandega hakkama. Pärast sõitsime me tagasi kooli ja tegime pikema uinaku. Hommikul käisime staabis ning iga teine inimene vaatas mulle otsa ja ütles: ,, Sina oledki see tüdruk.“ Järgmine punkti, mida saime külastada oli sõlmed. Seal saime pikemalt koos olla tiimiga ja seal oli see hetk, kui ma sain aru, kui maunod me rajal võime olla. Esiteks olid uued naljad tekkinud, mis ei olnud loogilised ja Liisi otsustas meile esineda doktor Avena ning laulda paar laulu. Ma pöördusin Maria poole ja küsisin: ,,Miks sa tuled meiega kaasa, kui me nii käitume?“

Ülejäänud võistlus kulges nagu tavaliselt, käisime punktist punkti, lahendasime ülesandeid ja eirasime vastutegevust. Jõudsime järgmisesse avatud punkti, mis oli paadipunkt. Istusime lähedal olevale pingile, nägime 25m kaugusel olevat bussi meie juhendajate ja Kaiega, kuid ligemale ei hakanud minema. Kuna me polnud kindlad, kas võime enne punkti asumist nendega suhelda, siis vahe meie ja nende vahel säilis.

Kui lõpuks oli ülesande lahendamise aeg, siis saime ka muljetada veidikene teistega. Varasemalt olime harjutanud paadisõitu neljakesi, kuid justkui etteteades oli mõlasid siis vaid kolm. Aeg läks käima, lükkasime paadi vette, haarasime mõlad ning panime ajama. Kui tavaliselt on paadisõidul süsteem, et kõik teevad ühte tempoga, siis meie puhul see ei toimi. Mõlatasime kõik omas tempos, tegime ringi ümber tähise ja peagi sai kohtunik stopperi kinnivajutada. „Ei ole võimalik“, mõtlesime meie. Kolmekesi tegime parima aja. Kuivatasime jalad, sättisime varustuse selja ning asusime viimaste punktide poole teele. Peagi oligi lõpujooks ning finishijoone ületamine.

Loomulikult ootasid juba 50 meetrit enne lõppu Bärbel, Maria ja Kaie ning motiveerisid ja jooksid koos meiega lõpuni. Peale rõõmustamist ja kiireid hingetõmbeid avastasime, millises olukorras me tegelikult olime.

Algab draama: Alguses oli kõik nagu ikka. Paadipunktist jäi meelde soe järveke ning Bärbel oli nõus meid sulistama viima. Tagasiteel saime teada, et oleme väga aktuaalne kõneteema. Tagasi kooli juurde jõudes nägime juba eemalt suurt rahvahulka ning rahulolematuid pilke. Tuli välja, et juhendajatele oli meelehärmi põhjustanud see, et meile ei antud karistuspunkte. Teise silmis tundus nagu Kaie oleks katkestanud. Tegelikult oli otsuse teinud peakohtunik, et ta rajale oma tervise heaolu nimel ei saa (olukorra seletas ta lahti ka lõpurivistusel peetud kõnes).

Kui ootasime tulemusi ja mängisime kaarte kooli koridoris, tuli meie juurde kodutütarde endine peavanem Angelika. Mainisime ka talle, et peaaegu kõik on pahased meie peale kohtuniku otsuse tõttu. Selle peale lohutas ta meid elutarkusega, et kõik ei saagi alati õnnelikud olla. See andis meile kindlustunde.

Lõpurivistusel oli tekkinud kaks osapoolt – need kes leppisid olukorraga ning need, kes mossitasid (toome siinkohal välja, et peamised mossitajad olid juhendajad). Pärast peakohtuniku ja Angelika kõnet ning pikka vaidlust, avalikustati tulemused. Athena sai esindusliku kolmanda koha, mis tegelikult ajas olukorraga leppimatuid veel rohkem raevu. Täiskasvanute kohta oli Marial väga hea tähelepanek.

„Neilt oleks nagu midagi äravõetud. Tegelikult polnud nad seal muud tegemas, kui lapsi toetamas. Lapsed unustati täielikult. Kelle võistlus see siis on? Juhendajate või kodutütarde?“

Veel lisas ta meie kohta: „Te ei kaotanud sellises olukorras pead. Vaid rajale jäänud tüdrukud andsid endast parima. Olles kolmekesi, tegi nad paadiülesandes kiireima tulemuse. Te olite tugevad ja saite hakkama. Kunagi ei tea, milliseks planeeritud nädalavahetus kujuneb. Aga väga hea oli teiega seal Tartus lõpuks trepi peal burksi süüa.“

Athena liige Rebecca ütles võistluse kohta nii: „Kindlasti polnud saavutatud koht see, mida olime lootnud algselt saada, kuid tunnen uhkust, et suutsime (allesjäänud) tiimiga ületada kõik ettetulnud takistused. Kokkuvõttes võib öelda, et suutsime halvimast situatsioonist võtta parima ja võidelda end nii kõrgele kohale kui võimalik.“

 

Bärbel Salumäe kirjutab:

Sinna lihtsalt pidi minema juhendajana kaasa. Juba lihtsalt seepärast, et me läksime ju esikohta koju tooma. Tüdrukud olid selle nimel palju vaeva näinud ja erinevate inimeste abiga treeninud, õppinud. Ja lisaks sellises koosseisus siis viimast korda.

Ühelgi võistlusel ei ole ma sõna otseses mõttes nii palju nutnud ja kui aus olla, siis ka rõõmustanud. Uhkust tundunud. Nende nutikus, oskus kombineerida ja toime tulla minimaalsete vahenditega – kiiduväärt!

Tüdrukutele head soovid kaasa antud, kallistatud ja seal nad lähevad. Ja siis meie Mariaga. Otsustame minna magama ära. Ja siis tunnike pärast starti saame kõne, et otsitakse Tallinna juhendajat. Esimene mõte, et mida värki, mis toimub. Ja siis ma näen Kaiet. Silm paistes, haav peast ja nägu täis pisaraid. Ja ometi see ei tundnud nii hull, kui tegelikkuses oli. Vaid vähem kui cm küsimus ja oleks jooksnud omal haava konkreetselt juba silma… Peakohtuniku otsus, et Kaie ei jätka, kuigi viimane seda väga soovis, oli kõigile mõrudaks maitseks Tema viimane Ernake. ja mõtted võidust muudkui kadus ja kadus ja kadus. Ka lootus esikolmikusse tulla vaikselt kadus. Ei jäänuki muud üle, kui siiski kenasti kaasa elada veel rajal olevatele tüdrukutele, loota, et teevad kõike nii hästi kui suudavad, ja et ei kahetse midagi. Ja nii tehtigi.

Kõige enam, mida ma arvan, et oleme suutnud oma juhtidega tüdrukutele sisestada aastate jooksul on see, et läheb kuidas läheb, aga kahetseda ei tohi midagi. Kõik raskused saab ületada võtku see aega kaua võtab. Tuleb oma erimeelsused, halvad kogemused alla suruda ja mõelda vaid edasisele. Ma tõesti olen uhke tüdrukute üle, et nad seda suutsid. Ja selle tõestuseks on saavutatud III koht. Olgugi, et selle üle oli draamat enam kui küll ja sellest räägitakse veel tänagi, aga meie teame, et see oli tüdrukute tubli saavutus rajal, kus nad andsid endast kõik. See oli tüdrukute puhas võit. Olen uhke Teie üle! Olen uhke teie saavutuste üle! Olen tänulik, et kinkisite oma aastad meie organisatsioonile ja kingite neid ka edaspidi uusi välja õpetades 💙 see on suurim tänu, mida noor saab oma juhendajatele kinkida💙

Kõige lõpuks:

75% Athena liikmetest oli see võistlus viimane kodutütarde arvestuses. Loomulikult oleks võinud see paremini minna, kuid samas on see õppetund noortematele, sest kunagi ei tea, mis võib võistlusel juhtuda. Kindlasti harisime selle juhtumiga korraldajaid ja peavanemat, sest varasemalt ei olnud midagi sellist juhtunud.

Sa võid tunda floorat ja faunat või joosta teistest kiiremini, kuid elu on ettearvamatu. Takistused on ületamiseks ning alati tuleb võtta parim, mis võtta annab.

Advertisements
Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.