Annely Koolmann

Kes on Annely Koolmann? Olen põline pealinna tüdruk. Sündinud ja kasvanud Tallinnas, pere vanima lapsena. Keda horoskoop huvitab, siis tiigri aasta kaljukits, mis päris hästi kirjeldab minu iseloomu: kui vaja olen pehmem ja kui vaja siis näitan küüsi ka J. Kaljukitsele omaselt tahan alati saavutada enamat. Kui ka vahest komistan, siis tõusen ikka püsti, pühin põlved puhtaks ja astun valitud teel edasi.

Mul on kolm täiskasvanud last – 2 poega (Rein 24 a. ja Raul 20 a.) ning 1 tütar (Kärt 22 a.)

Lapsena oli minu suur unistus saada sekretäriks, sest mulle meeldis asjaajamine ja paberitega toimetamine. See unistus sai täidetud kui lõpuks Tallinna Kergetööstustehnikumis sekretär- asjaajaja ja arhivaari eriala diplomi kätte sain.

Kuid elus on nii, et kui üks unistus saab täidetud siis tulevad uued unistused ning ühel hetkel tundsin, et nüüd tahaks edasi liikuda. Heade sõprade soovitusel kandideerisin panka telleriks. Ma ei olnud selle võimaluse peale varem mõelnudki, et see võiks olla midagi minu jaoks. Pank oli minu jaoks olnud alati selline kauge ja kättesaamatuna tunduv töökoht. Inimesed olid seal tõsised ja asjalikud. Kuid panka ma tööle sain ja tundsin kohe, et olin leidnud eriala, mis pakub mulle väga palju enesearendamise võimalusi. Peagi sai minust ka mentor ja sisekoolitaja uutele töötajatele ning astusin ka karjääriredelil ülespoole. Jõudsin tellerist privaatpanganduse kliendihalduriks. Töö kliendihaldurina on hästi palju arendanud mu suhtlemisoskust ja õpetanud keerulistes olukordades lahendusi leidma. Tänaseks olen finantsmaailmas töötanud 16 aastat, millest viimased 4 aastat olen töötanud kinnisvara – ja ärilaenude haldurina BestCredit OÜ-s.

Esimesel kohal minu hobide nimekirjas on Naiskodukaitses, kuid minu teine suur kirg ja armastus on tantsimine. Viimase 10 a jooksul olen tantsinud erinevaid stiile – orientalit, bollywoodi, peotantsu, salsat, bachatat ja kizombat. Mulle meeldib aktiivne elustiil ja kodus televiisori ees istumine ei ole minu teema. Vaiksemal hetkel pigem loen või käin teatris. Kui ajagraafik luba siis meeldib reisida. Selle aasta septembris otsustasin astuda veel ühte oma ammust unistust täide viima – õppida hispaania keelt.

Millal sa Naiskodukaitsega liitusid ja mis sinuga siis juhtuma hakkas? Minu teekond Naiskodukaitsesse algas 20. augustil 2013, kui kirjutasin avalduse liitumiseks Tallinna Teletorni juures toimunud Kaitseliidu perepäeval.

Kas põhjuseks oli minu õe Evely eeskuju, kes oli aasta varem liitunud Naiskodukaitsega Harju ringkonnas või mu oma noorem poeg Raul, kes oli samal ajal Noorkotkas, enam täpselt ei mäletagi. Tegelikul hiljem sain teada, et mu noorem vend Kristjan-Tõnu on Kaitseliitlane olnud pea 20 aastat. Venna tegemistega ma nii palju kursis ei olnud kuid mäletan, et õde käis küll kogu aeg kuskil põnevatel koolitustel ja üritustel ning sisemine tunne oli, et tahaks ka ellu midagi uut.

Kui siis 20 augustil 2013.a. sammud Teletorni juurde seadsin, et näha kuidas pojal linnarahavaga suhtlemine läheb siis sattusin ka Noorkotkaste kõrval asuvasse Naiskodukaitse telki, kus mulle öeldi, et kui poeg on Noorkotkas eks siis peab ema ikka Naiskodukaitsesse tulema J. Nii see avaldus kirjutatud sai. Kuid ega ma saanud siis üksi minna. Printisin kõiki dokumente 2 tükki ja veensime õega koos ka ema Ülle meiega tulema, mis tal seal kodus ikka nii teha on.

Alates 03. detsembrist 2013.a. saigi meist emaga täieõiguslikud Naiskodukaitse Toompea jsk tegevliikmed. Minu esimene üritus peale piduliku vande andmise oli Kaitseliidu laste jõulupidu, kus lõikasin lahti nii ca 25 kringlit … Tagant järgi tundub, et seal see sõrm toitlustusele vist antud sai.

Kuid milliseks mu edasine elu tänu Naiskodukaitsele muutub ei osanud ma isegi ette kujutada. Sellest võiks lausa raamatu kirjutada.

Otsustasime emaga, et võtame asja rahulikult ja seame esimese aasta eesmärgiks teha esmalt kõik 4 baasväljaõpet ühe aastaga ära, sest siis meil kogu suur pilt olemas ja otsustame juba hiljem mida ja kuidas edasi. Meie peamiseks motivaatoriks oli selle eesmärgi täitmisega kaasnev diplom ja saaksime veidi endale õlale patsutades tunnustavalt öelda, et ära tegime.

Kuid nagu öeldakse, inimene mõtleb ja planeerib ning elu juhib …

Mäletan, et sõduribaasõppe kursusel tekkis küll korra tunne, et olen ikka väga vales kohas. Rooma siin metsa all männikäbide peal varustuses. Uh! No see ei ole ju üldse minu teema! Jätan kõik sinna paika ja lähen üldse koju ära. Kuid siis nägin kuidas mu ema, kes oli sel ajal juba 60 a.,  kõike vapralt kaasa tegi siis lõi minus see „kaljukitse“ kangus välja, et ega ma saa ju kehvem olla. Lõpuks ei tulnud sellest nö „rahulikult võtmisest“ ka miskit välja, sest esimese aasta lõpuks tuli kokku ca 60 päeva erinevaid üritusi.

Uue liikmena organisatsioonis oli suur soov ja  tahtmine igal pool osaleda ning kõigest osa saada. Oleks mulle keegi kunagi maininud, et minust saab välikokk oleks ma selle peale lihtsalt naernud – Mina ja välikokk on see nali või? Kuid iial ära ütle iial ja see kehtis 110% ka nüüd. Minu teejuhiks ja mentoriks sai toonane toitlustusgrupi juht ja tänane Sadama jsk esinaine Krista Kiil.

Esimene suurem toitlustamine oli mul tegelikult juba enne organisatsiooni esimese baasväljaõppe mooduli läbimist, kui läksime Vabaduse väljakule 8. märtsil 2014.a. linnarahavale suppi jagama „Naistelt Naistele“ üritusel. See oli niiiii äge! Vormi kandmise reeglitest ei teadnud ma siis veel muidugi midagi kuid see emotsioon, mida suppi jagades linnarahvalt saime, seda ei anna sõnadega kirjeldada. Edasi läks juba kõik loomuliku rada mööda. Kui oli vaja kuskil süüa teha siis panin end ikka kirja.

Kui hakkas lähenema 2014. a. 20. august, siis pakuti võimalust osaleda Tallinna Teletorni juures traditsioonilisel Kaitseliidu Perepäeval. Kuid seda puhku juba Naiskodukaitse esindajana. Wow! See oli nii uhke tunne panna selga Naiskodukaitse pidulik vorm ja esindada oma organisatsiooni. Nautisin täiega inimestega suhtlemist. Pärast tegusat päeva Teletorni juures tehti mulle ettepanek võtta üle Tallinna ringkonna avalike suhete grupp, kus sel hetkel juht puudus. Ees ootas 3 aastat väljakutseid ja enese ületusi. Sain suurpärase kogemuse, mida tähendab olla juht ja seda vabatahtlikus organisatsioonis. Elu läks kohati ikka päris tormiliseks, sest aastas oli mitmeid üritusi, kus tuli osaleda. Avalike suhete grupijuhina käisin organisatsiooni tutvustamas, hiljem kirjutasin ürituse kohta artikleid ja olin ka nö operaator Kõps kaamera taga, et üritustest fotosid teha. Ühe aastaga õppisin lõpuks asju delegeerima. Aega võttis aga asja sai.

Samas oli toitlustamisest saanud samuti minu kirg ja armastus. Nii, et asjade loomuliku kulgemisena sattusin 2015. a. Naiskodukaitse Välikoka kursusele, sealt edasi sai minust 2017. a Tallinna ringkonna toitlustusgrupi juhiabi ja 2018. a. Toitlustusgrupi juht. Järgmise loomuliku sammuna tuli hakata oma teadmisi ja kogemusi edasi andma uutele liikmetele. Nii sai minust toitlustuse baasväljaõppe instruktor.

Need 6 aastat on olnud üliägedad! Olen nii palju õppinud enda kohta. Kohtunud üliägedate inimestega läbi erinevate ürituste ja Kaitseliidu kooli kursuste ning leidnud palju uusi sõpru ja tuttavaid üle Eesti.

SONY DSC

Kuidas sinust sai kompanii kokk ja mida see üldse tähendab?Esimest korda sattusin Kaitseliidu õppustele Naiskodukaitse Toompea jaoskonna kaudu, kellel on tihe koostöö Kaitseliidu Toompea malevkonnaga. Pakuti võimalust osaleda sügisesel Kaitseliidu õppusel Põhjakonn köögimeeskonna liikmena. See kogemus jääb mulle vist kogu eluks meelde alates varustuse saamisest kuni öise kotleti jagamiseni.  Sattusin välikööki, mille toimimisest mul ei olnud õrna aimugi. Sel hetkel ei olnu mul veel Naiskodukaitse toitlustuse baasväljaõppe moodulgi läbitud.  Lihtsalt hüppasin tundmatus kohas vette. Õppus sai läbi ja kui väsimus oli ära puhatud, siis alles jõudis kohale kui paganama äge see kõik oli olnud. Nii oli sõrm antud ja üsna pea leidsin end vähemalt korra kuus kuskil toitlustamas.

Saades iga korraga aina rohkem enesekindlust ja veendumust, et välitoitlustamine on teema, mis mind huvitab ja millega tegeleda tahan, läbisin 2015. a Naiskodukaitse välikoka kursuse. 2016. a. pakuti mulle võimalust osaleda Ekströmi marsil, et osalejatele suppi keeta. See oli minu esimene kogemus, kus suppi tuli keeta ca 400 inimesele. Olin nii närvis, et kuidas kõik läheb ja kas saan hakkama. Varasemad kogemused ju puudusid. Ei olnud valikut tuli hakkama saada. Ei saa mainimata jätta, et kogu korraldusmeeskond oli ülitoetav ja abivalmis. Kes aitas katla alla tuld teha, kes supipurke avada ja kes toetas lihtsalt hea sõnaga. Minu arvates läks kõik valesti ja midagi ei tulnud välja kuid  õnneks arvasid teised teisiti. Tundus, et minuga jäädi rahule, sest ürituse peakorraldaja Erki Vaikre tegi mulle ettepaneku tulla Kalevi malevkonna sisekaitsekompanii köögiülemaks. Kaalusin ikka, et kas saan hakkama.  Kuid inimeste usk minusse andis julgust juurde ja nii ma selle ettepaneku, veidi küll kõheldes, vastu võtsin. Oma otsust ei ole ma tänaseni mitte kordagi kahetsenud. Kui on kindel seljatagune siis ei ole tegelikult ükski ülesanne ülejõu käiv. Nõu ja jõuga oli mulle suureks abiks meie Tallinna ringkonna instruktor Maret Valner.

Olla kompanii kokk, minu puhul siis ka nö köögiülem, tähendab eelkõige vastutust. Vastutust kogu õppuse toitlustuse eest, st alates enne õppust ülematega toitlustusplaani kooskõlastamisest kuni köögi meeskonna kokkupanemiseni. Vahepeale menüüde ja kalkulatsioonide koostamine ja köögivarustuse üle vaatamine ning õppuseks valmis panemine. Õppuse ajal vastutan köögimeeskonna toimimise eest – jagan ülesandeid, hoolitsen, et meeskond toimiks ja kõik saaksid hea kogemuse. Õppuse ajal suhtlen ülematega jooksvalt, sest ajakavad võivad kiirelt muutuda ja teinekord tuleb operatiivselt asju ümber planeerida. Lisaks hoolitsen selle eest, et toit oleks maitsev ning õigel ajal valmis.  Rutiini ei teki ja iga õppus pakub uusi väljakutseid. Meeskonna valik õppustele on väga oluline. Ütleksin, et ehk kõige olulisem, sest sellest sõltub kogu õppuse kulgemine. Aastatega on mul väljakujunenud kindel tuumik ägedaid naisi, kes minuga ikka ja jälle kaasa tulevad. Vahest on mul tunnen, et nad juba loevad mu mõtteid. Nad tunnevad mind nii hästi, et tajuvad ära kui mul juhtmed hakkavad kokku jooksma ja oskavad õigel ajal öelda või teha just seda, mida sel hetkel on vaja. Mida rohkem on meeskond koos õppustel käinud ja kokku treeninud, seda sujuvamalt asjad toimivad. Ma olen väga õnnelik ja tänulik, et mul on üliäge meeskond, kellega läheks luurele ka rahu ajal J .

2016a Põhjakonn. Kokkavad: Koolmann, Tarum, Juhkam, Kolnes

Miks sa võtad endaga metsa kaasa kodutütreid ja noori kotkaid? Kuidas sa üldse sellise hullumeelse idee peale tulid? See on hea küsimus. Ma arvan et, selle kohta käib ütlus, et „Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem“ .Koostöö noortega sai alguse 2016. a. suvel kui sattusin toitlustama esmakordselt noorte üritust Salupere luureretk. Nagu ikka, kohtud üritustel uute ja ägedate inimestega. Nii sain tuttavaks Nõmme NK ja Squad rühmade noortejuhi Mariaga. Pärast üritust vahetasime igaks juhuks kontakte, et ehk kunagi saame veel koostööd teha.

Ei tulnudki kaua oodata. Lähenemas oli Kaitseliidu sügisene õppus Põhjakonn. Kuidagi jooksid asjad nii, et sel korral ei olnud mul võimalik leida abilisi Naiskodukaitsest. Olin täitsa mures. Ei mäleta enam, miks või kuidas, kuid sattusin Mariale oma muret kurtma. Ja nii uskumatu kui see ka ei olnud siis kahe minutiga olid mul olemas 2 noorkotkast Harri Tarum ja Georg Henry Kolnes + 1 kodutütar  Sandra Juhkam. Maria kinnitas, et nende noortega läheks ta iga kell luurele. „Nu mis seal ikka“ mõtlesin, mul endal ka kodus teismelised ja kui keeruline see siis ikka on. Olles kõikides vajalikeks instantsides nõusolekud saanud olidki noored mul köögimeeskonna nimekirjas. Eks ma alguses ikka muretsesin ka, et sõjaline õppus jne., kuid noored ei andnud selleks vähimatki põhjust. Vastupidi! Esimest korda tundsin end nagu köögiülem. Noored olid nii tublid ja kogu kompanii oli nendega ülirahul. Kui pärast õppust hakkasime koju minema tänasid nemad mind saadud kogemuse eest ja lubasid teinekordki tulla ning, et nad näevad nüüd palju suuremat pilti kuidas köögis asjad käivad ning suhtumine kööki muutus 180 kraadi. Said nad ju omal nahal tunda, et köök on esimene, kes ärkab ja viimane kes magama saab, sõltumata ilmast –olgu hommikul maa härmas või õhtutunnil seltsiks vihm ning ega seda niisama „chillimise“ aega just ülemäära ei olegi. (Praegugi sellest kirjutades läheb silm veidi märjaks.)

Kuna esimene kogemus nendega oli nii äge, siis järgmistel kordadel ei olnud enam küsimust, kas võtta noori kaasa või mitte. Iga kell võtan uuesti. Sest nendega on lihtsalt nii nii lahe. Nad näevad asju oma vaatenurgast, nad on valmis õppima ja panustama ning nende rõõmsameelsus ja positiivsus on nii nakkavad. Nii äge on näha kuidas noored naudivad seda mida nad teevad. Kuigi õppused on väsitavad ja uneaega napib siis mitte kunagi ei ole ma kuulnud neid virisemas varajase tõusmise või nõudepesu pärast. Ka minu kompanii on noored omaks võtnud ja juba küsitakse, et kas ka seekord tulevad need ägedad noored meiega kaasa. Olgem ausad, mis saab veel parem kompliment mulle, kui juhile olla, kui noored tahavad kaasa minuga kaasa tulla ;).

Mida sa ütled teisele naiskodukaitsjatele ja kaitseliitlastele, kas noortega tasub koostööd teha? Miks?Ma julgustan andma noortele võimalust tulla ja osaleda meie üritustel ja käija ise ka aktiivselt noortele meie organisatsioone tutvustamas

Minu teine koostöö noortega on olnud  läbi koolide, kus mind on kutsutud gümnaasiumi astme Riigikaitse tundidesse külalisõpetajaks. See on üliäge kogemus. Tänaseks on saanud juba kevadiseks traditsiooniks osaleda Tagasi Kooli nädalal Tallinna Kuritiku Gümnaasiumis ja Rocca al Mare kooli Riigikaitsetunnis. Samas on suur rõõm, et koole kuhu saab minna, tuleb juurde. Näiteks 2019.  a. kevadel käisin kokku 5 koolis.

Noored on meie järelkasv. Kui me anname neile täna võimaluse tulla ja saada uusi kogemusi, teha asju meiega koos, siis meil on ühel päeval kogenumad naiskodukaitsjad ja kaitseliitlased, kes näevad suuremat pilti. Nad on saanud proovida erinevaid erialasid –  sidet, meditsiini, toitlustamist. Nad teavad kui suur töö on iga ameti taga ja oskavad seda hinnata. Uskuge, te ei leia tänulikumaid silmapaare, kes jälgivad iga teie sammu soovides ammutada neid teadmisi ja kogemusi, mida just teil on neile anda.

CV Naiskodukaitses:

Naiskodukaitse tegevliige alates detsembrist 2013 (Toompea jsk, al 2016. a. Sadama jsk);

Jaanuarist 2014 Tallinna rk toitlustusgrupi liige;

Septembrist 2014 Tallinna rk Avalike suhete grupi juhi kohusetäitja;

Septembrist 2014 Kaitseliidu Kompanii 228 väliköögi rühma liige;

Jaanuar 2015 – 2018 Tallinna rk Avalike suhete grupijuht;

Märtsist 2016 Kaitseliidu Sisekaitsekompanii 41-A väliköögiülem, peakokk;

Jaanuarist 2017 Tallinna rk Toitlustusgrupi juhiabi.

Jaanuarist 2018 Tallinna rk Toitlustusgrupi juht

Läbitud juhtimis- ja erialakoolitused:

Naiskodukaitse baasväljaõpped (4 moodulit. 2014);

Naiskodukaitse Välikoka kursus (2015);

Naiskodukaitse Administreerimise kursus vabatahtlikule juhile (2016);

Kaitseliidu kool. Juhtimine Praktikas I ja II (2017);

Kaitseliidu kool. Instruktori kursus (2017);

Naiskodukaitse baasväljaõpe Ohutushoid (piloot. 2017);

Kaitseliidu Sõduribaasõppe kursus (10 nädalavahetust, 2017);

Naiskodukaitse Toitlustus Instruktori kursus (2018);

Naiskodukaitse Mentori kursus (2018)

Pildid: Erakogu

Intervjuu küsis Maria Järvis

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.