Author Archives: bsalumae

Öökullid ja Iilikesed Salamaal

Tekst ja pildid Grete-Kai Saar

This slideshow requires JavaScript.

Päikselisel 12. mai hommikul kogunesid noored Planku, kust edasi algas pikk sõit Põlvamaale.

Kahe päevase laagri eesmärgiks oli õpetada kodutütardele uusi teadmisi sõlmedes, matkatarkustes ja tutvuda Põlva looduse ja matkaradadega.

 

Peale kolme tunnist sõitu jõudsime Taevaskotta Salamaale. Enne kui hoovi jõudsime sõita hakkasid järjest kostma rõõmuhüüded: ,,Siin on batuut!” ja ,,Siin on kiiged”.

Tegevust jätkus igale vanusele. Esimene päev möödus töötubades, mida oli kokku 5. Sõlmed, mida viisid läbi Carelin ja Kristi. Lõke ja telk, mille eest vastutas Raul.

Herbaarium, mida aitas koostada Aile. Linnud ja loomad, mille kohta rääkis Bärbel. Ning orienteerumine ja kaart, mida õpetas August, kes oli ka meie tore bussijuht.

 

Kui töötoad läbi said, anti veel üks ülesanne. Koostada järgmise päeva matkamängu jaoks kolm küsimust. Kui küsimused olid staapi toodud oli noortel öörahuni vabaaeg.

See veedeti batuutidel hüpates, kiikudes ja võrkpalli mängides. Samuti oli Raul teinud lõkke, millel sai küpsetada vahukomme ja viinereid. Usun, et see oli kõigile meeldiv

õhtu.

 

Teine päev algas laagri pakkimisega. Hiljem jagati noored kümneks võistkonnaks ja nad saadeti matkamängule. Seal pidid nad oma eelmisel päeval õpitud teadmisi

kasutama, et rajal liikuda ja punktides küsimustele vastata. Kui kõik olid tagasi laagris, oli lõuna ja siis seadsime suuna RMK loodusmaja poole.

Seal oli meil üks tund aega, et läbida matkarada ja majas ringi vaadata. Peale kolme saime hakata kodu poole sõitma. Tegime tagasi sõites kaks vajalikku peatust.

Üks Tartus Lõunakeskuses, kus osteti kõigile bussis olijatele jäätist ja teile Jõgeva Olerexis. Tagasi Planku jõudsime kaheksa paiku ja kõigi noorte näos oli naeratus.

Osalt sest nähti oma vanemaid, aga ka vahva nädalavahetuse pärast.

 

Mina jäin väga rahule. Noored olid toredad ja kõik planeeritud saime tehtud. Laager oli planerimist väärt.

Advertisements
Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

ÜLK ja MANK kevadlaagri järelkaja

Tekst: Elsalill ja Emma Susanna Saulepi ema (Mank rühm)
Pildid: Vive Pandis

This slideshow requires JavaScript.

Reede, 11. mai hommikul ärkasid Elsalill ja Emma Susanna põnevusvärinaga hinges – ees ootas ÜLK ja MANK rühmade ühine kevadlaager.

Juba nädal aega oli Emma Susanna lasteaias oma sõpradele rääkinud, millise elevusega ta eesseisvat kodutütarde üritust ootab. Õhtupoolikul pakitigi viimased asjad seljakottidesse, haarati ootevalmilt seina ääres seisvad magamiskotid-matkamatid ning põnev seiklus võiski alata.

Kogunemine toimus kell 18.00 Kaitseliidu ruumides Uus-Tatari 25A. Uksel võttis tulijaid naerusuil vastu MANK rühmavanem Eha Tenso, majas tervitasid laagrilisi sõbralikult ÜLK rühmavanem Vive Pandis ja Inge laht. Juba olid alanud tutvumismängud. Uudsest keskkonnast pisut heitunud tüdrukud sulandusid kiiresti seltskonda, peage sõbruneti omavanuse Isobeliga.

Reede õhtul ootas tüdrukuid esmalt ees kaks õppetundi, millest esimeses keskenduti järguõppele, teises räägiti tervisest ja hügieeni olulisusest. Kuna piigasid oli kohale tulnud 20, siis jagati seltskond kolmeks grupiks, iga grupiga viis õppetundi läbi üks rühmavanem. Vive poolt läbi viidud järguõppe tund oli väga huvitav. Kuna kõik oli uudne, oli tüdrukutel isegi pisut raskusi rahulikult istumise-kuulamisega ja aktiivse kaasatöötamisega.

Järgnesid praktilised tegevused – kes hakkas rühmavanem Inge juhendamisel õhtusööki valmistama, kes Vive juhendamisel näputööd tegema. Täiesti üllatuslikult osutus Elsalill erakordselt kannatlikuks käsitööhuviliseks, tehes oma esimesi edusamme heegeldamises. Aeg möödus linnutiivul ning peagi oligi käes aeg lauda istuda. Õhtusöögiks oli ülimaitsev koorene makaroniroog koos rikkaliku salatiga. Tühi kõht on ikka kõige parem kokk, seega tühjenesid taldrikud kiiresti ning nii mõnigi laps küsis toitu juurde. Köögis oli kerkimas veel pirukataigen, millest hiljem valmisid Inge valvsa pilgu all kaneelirullid ja viineripirukad.

Tunnike veedeti veel nii rahulikumaid kui hoogsamaid mänge mängides. Kuna kell oli juba päris pamatkamattide-magamiskottide valmisseadmine! Elsalille ja Emma Susanna ema oli paar päeva varem ostnud tüdrukutele omaenda isiklikud laste magamiskotid ja uued matkamatid – see oli uudis, mida oli tulnud ka lasteaia- ja koolisõpradega jagada. Kiire õhtune hambapesu ning võiski uute sõprade kõrvale magamiskotti pugeda. Esialgu tundus põrandal magamine üpris harjumatu ja ebamugav ning uni ei tahtnud kohe kuidagi tulla. Siiski sai väsimus varsti lastest võitu ning tüdrukud uinusid peagi.

Tundus, nagu ööd ei olekski vahepeal olnud – juba oli äratus, juba tuli WC ukse taga järjekorras koht sisse võtta, juba oli vaja riidessepanekuga kiirustada. Söögilaual ootasid piigasid mannapuder moosiga, võisaiad, kohukesed ja piim. Tüdrukud, kes kodus pudru peale nina kipuvad kirtsutama, sõid suurima isuga oma kausid tühjaks. Isegi Elsalill tunnistas, et täitsa hea puder oli!

Kõht täis, tuli veel kiiresti nõud pesta, vajalikud asjad seljakotti pista ning matk võiski alata. Esialgu küll Kitseküla raudteejaama, kus jäädi ootama Aegviidu rongi. Hommikuõhk oli mõnusalt karge, aga ees tõotas tulla palav ja päikeseline päev. Rongisõit mugavas kupees oli tüdrukute jaoks omaette elamus. Ees ootas küll pea tunnijagu sõitu, ent Inge jagatud ristsõnu lahendades möödus aeg märkamatult.

Aegviidus võttis kogu see mõnus matkaseltskond ritta, et seada sammud esimese sihtpunkti suunas – paari kilomeetri kaugusel oli ootamas Kivisaare ratsatalu. Tundus, et rändurid jõudsid kohale varem kui oodatud, sest ratsatalu õues võttis neid esialgu vastu täielik vaikus. Alles pärast seda, kui mõned ülemeelikumad matkasellid olid mitu korda suurt kellukest helistanud, ilmus kohale perenaine Reet.

Tüdrukud, kes olid lootnud kohe hobuseid näha, pidid paraku pettuma, sest kõigepealt rääkis perenaine pikalt-laialt oma talu tegemistest. Kuna jalutuskäik oli söögiisu tekitanud, võeti väike amps ka seljakottidesse pakitud võileibadest. Vahepeal liitus seltskonnaga lõbusa jutuga peremees. Seejärel suundus peremees tiigi taha mänguväljakut lahti monteerima, tüdrukute ülesandeks oli tükid maja ette vedada. Huvilised said proovida ka muruniitjaga töötamist. Kuna ratsatalus oli puude vahele üles seatud turnimisrada, on ilmselt üleliigne öelda, et kõik ootasid pikisilmi, millal neid sinna lubatakse. Oli võimalik ka batuudi peal hüpata ning kes soovis, võis tühja jänesepuuri uudistada. Elsalill, kes vedas peremehega kihla, et suudab batuudil järjest 100 istesse-püsti hüpet teha, võitiski kihlveo ning sai auhinnaks hobusepiltidega ratsatalu sokid. Lõpuks tehti perenaise juhatusel veel tiir majas, mis oma vanamoelise mööbli, avara lodža ning tühjusesse viiva 2. korruse uksega nägi seest välja nagu tõeline segasumma suvila.

Lõpuks jätsid külalised taluperemehega hüvasti, perenaine võttis jalgratta ning asuti teele Nelijärve suunas. Retk oli väsitav, tee suundus kord mäkke, kord mäest alla. Tempot üritati ergutada võidujooksuga mäest üles. Keskpäevaks jõuti lõpuks Nelijärve Puhkekeskusesse, kus ootas ees lõunasöök: hiigelports friikartuleid koos priske lihatükiga. Kuna terased pilgud olid maja kõrvalt avastanud uue seiklusraja, ei viitnud tüdrukud pikalt aega. Taldrikud tühjenesid kiiresti ning pealinna piigad lippasid puude vahele turnima.

Ja seejärel tuli kõige pikem ja vaevalisem osa päevast. Ratsatalu perenaise Reeda juhtimisel jätkati matka hobukopli suunas. Tee peale jäid Siniallikad, kus julgemad täitsid külma allikaveega oma veepudeleid. Edasi tundus, et see matk ei lõpegi kunagi. Matkasellide jalad olid väsinud, päike lõõskas taevas. Samm sammu ette, ikka edasi ja edasi… Hobustekopli poole, kuhu jõudmist oli pikisilmi oodatud. Õnneks vingerdas rada enamjaolt metsa vahel, kus puud vähekesegi päikese eest varju pakkusid. Palavust tundus olevat kindlalt 25 kraadi või enamgi.

Viimaks ometi avastati teerajalt esimesed kabjajäljed! Tüdrukud elavnesid märgatavalt, sammgi muutus nagu iseenesest reipamaks. Siiski tuli veel paar kilomeetrit kõndida, enne kui kauaoodatud karjakoplisse jõuti, kus lapsi oli ootamas neli hobust – Ritsi, Sanna, Airman ja Afrodi.

Taas järgnes perenaiselt pikk loeng hobuste eest hoolitsemisest. Hakkas juba tekkima kartus, et äkki ei jõutagi ratsutada, äkki oli kogu see pikk matk ette võetud vaid selleks, et eemalt hobuseid piielda. Lõpuks ometi läks Reet koos varem hobustega kokku puutunud tüdrukutega ratsudele koplisse järgi ning tõi nad lasipuu juurde.

Ja nüüd tuli päeva kõige põnevam osa! Esmalt sai iga huviline hobuseid harjata. Seejärel pandi loomadele sadulad selga ning igaüks sai teha väikese tiiru hobuse seljas. Elsalill ja Emma Susanna seadsid end kohe suure mustjaspruuni Sanna juurde järjekorda. Kumbki tüdruk ei kõhelnud hetkekski, kas ikka tasub hobuse selga ronida. Oli see ju esimene kord ratsutada! Üldse oli selles kevadlaagris Emma Susanna ja Elsalille jaoks palju esimesi kordi – esimene laager, esimene üritus üleüldse koos kodutütardega, esimene magamine magamiskotis, esimene nii pikk rongisõit, esimene kord nii pikalt matkata, esimene kord hobusega ratsutada…

Kui kõik olid saanud oma tiiru hobusel teha, avanes soovijail võimalus veel teisegi hobusega ratsutada. Elsalill ratsutas seekord Ritsiga, Emma Susanna ronis Afrodi selga. Airman nosis eemal koplis rohtu.

Ja hakkaski päike läänesuunda vajuma. Matkaseltskonda ootas ees veel õhtusöök Musta Täku Tallis. Küll maitses kartulipuder hakklihakastme ja salatiga hea! Juba mitmendat korda päeva jooksul täideti ka veepudeleid. Oli jäänud veel viimane pingutus – matk Jäneda rongijaama. Seekord ei olnud teel enam kuigi palju päikese eest varju andvaid puid. Lapsed vedasid tolmu sees väsinult jalgu järel, ent sellest hoolimata oli nurinat vähe kuulda. Tundub, et kodutütred ongi vastupidavad ja reipad matkajad, kellega koos võib julgelt nii mõnegi retke läbi teha.

Viimaks ometi jõuti Jäneda rongijaama. Hetkeks tekkis küll väike kahtlus, kummale poole jääb Tallinn. Oleks olnud üsna ebameeldiv üllatus end päeva lõpuks näiteks Narvast leida. Seltskonna kahtlused hajutas samas Tallinna rongi ootav proua. Õnneks leidsid kõik endale kupees ka istumis­koha, ehkki lahkelt infot jaganud tädi oli rõõmsameelselt kinnitanud, et ega istuma küll ei saa, see rong on alati väga täis!

Tagasisõit Tallinna tundus poole pikemana kui hommikul tulles. Aga mida lähemale Tallinn ja Kitseküla jaam jõudsid, seda elevamaks tüdrukud muutusid. Lõpuks oldigi kohal. Nüüd jäi veel tagasi Uus-Tatarisse marssida, et võtta hommikul sinna jäänud asjad, ning võiski igaüks koju puhkama suunduda. Kell oli 20.15 laupäeva õhtul. Eilne päev tundus olevat väga kaugel.

Päev oli pikk ja väsitav, maha kõnniti julgelt 15 km või enamgi, ent tüdrukud olid kõik väga vaprad ning väärivad vaid kiidusõnu oma vastupidavuse eest. ÜLK ja MANK kevadlaagrit jäid meenutama valutavad jalad ning päikesest põlenud näod. Siiski olen kindel, et kui tuleb järgmine kodutütarde laager, on ka Elsalill ja Emma Susanna kohe valmis taas kaasa lööma.

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Sadama rühm Märjamaal

Tekst : Carmen Karu, Ingrid Prees
Pildid: Minna Pert

 

21.aprillil toimus Märjamaa kodutütardel ilu-ja tervisepäev, mis toimus Märjamaa noortekeskuses. Tallinna ringkonnast läks kaasa kolm kodutütart. Päev oli täis tihedalt ilu- ja teviseteemalisi tegevusi. Meid jaotati gruppideks ja grupid tegid tegevusi erinevas järjestuses. Laupäeva hommikut alustasime küpsisetordi tegemisega, millele järgnes esmaabi tund. Edasi toimusid mitu erinevat aktiivset tundi, milleks oli pilates ja hip-hop. Pilatest viis läbi meie ringkonnavanem Minna.Peale lõunasööki tegi üks grupp lilleseadet ja teine grupp sai õppida kosmeetiku käe abil nahahooldust. Toimus ka vestlus tervislikust toitumisest ja õhtupoole tegime smuutisid. Pärast seda rääkis küünetehnik ka küünte õigest hooldamisest. Päev oli tegus ja õpetlik ning jõudis kiiresti õhtusse.

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Lilleküla ja Pelgulinna õuesõppepäev

Tekst ja pildid: Jaanika Palm

Juba jupp aega tagasi sai plaani võetud, et tuleb üks õuesõppe päev korraldada, koos liikumise, õppimise ja tegevusega. Mis on selleks parem kui orienteerumine. Kohaks sai vanalinna serv – Hirvepargi ja Lindamäe ümbrus ja aeg 18.aprill. Kuna meie rühm ei ole kuigi suur, siis kutsusime kampa ka Pelgulinna rühma tüdrukud.

Arvestades, et õppepäev oli mõeldud pisematele ja uuematele, siis rada sai tehtud ka vastavalt – lühike ja lihtne. Sellest hoolimata vaatasime, et igal võistkonnal oleks ka oma „suur abiline“ ehk vanem kodutütar, kes pisemaid aitab ja juhendab.

Raja kolmes punktis oli tegevus. Punkt nr 3 oli mehitatud ja seal õpetasid Squad rühma tüdrukud Liisa Greta ja Carolina sõlmi, täpsemalt mitmel erineval võimalikul viisil seasõrga tegema. Punktis 7 ootas võistkondi (võistlust muidugi ei olnud) Lilleküla rühmavanem Merle, kes tutvustas osalejatele pungasid. Punktis 8 tuli kas oma võistkonda pildistada ühe kindla puu juures või see puu paberile joonistada. Kasutati muidugi esimest, kergemat varianti. Teistes punktides oli lihtsalt vaja kirja panna kas puu nimi (abistav silt oli puu all olemas), Hirvepargis toimunud koosoleku kuupäev (abiks teadetetahvel), Lindakivi juures pidi kirjutama kellega tegu, teine kuupäev oli Eesti taasiseseisvumise kuupäev (kuupäev kirjas mälestusmärgi peal) ning Kiek in de Köki juures loeti üle kahurid (kokku 2).

Kõik tiimid leidsid kõik punktid üles ning kõik küsimused said vastused ja tegevused tehtud. Siin saabki korraldaja ainult tõdeda – väikesed aga väga tublid.

Abilisi oli aga rohkemgi. Pelgulinna rühmavanemad Anneli ja Kristel ning Lilleküla rühma tüdrukud Rahel ja Leanna aitasid stardis ja finišis, Iti-Triin oli abiks pungade tundmise punktis.

Kuna ka ilm soosis meie õuesõpet, siis saab selle lugeda igati kordaläinuks

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Meie noored on “Väledad Jänesed”

Tekst: Karoliina Kangro ja Maria Elisa Tinnuri
Fotod: Maria Järvis

30227031_10215646857021688_6093109544072773632_nKatariina Kangro, esimest korda võistlustel kodutütrena:

Väle jänes oli jube tore võistlus. Meie reis algas kell 5 hommikul Plangul, kus alustasime sõitu Valka. Koheselt oli näha noorte lõbusat ja toredat meeleolu. Saime paljudega suhelda, nalja visata ja valmistuda. Tehti rivistus, tutvustati reegleid, anti kaardid ning kõlas start. Punktid viisid meid omapärastesse kohtadesse ja ülesanded mis anti, olid ka meeleolu kõrgel hoidvad. Vahepeal ristusid meie teed ka teiste võistlejatega. Seekord meie tiim kahjuks taha metsa ei jõudnud, kus pidavat väga kena mets olevat. Kui jõudsime tagasi alguspunkti, saime sooja suppi, morssi, leiba ning jogurtit.

Kui kõik tiimid olid jõudnud tagasi, oli kõigil veel vaba aega. Sai ka siis paljudega rääkida, nende arvamust kuulda võistlusest ning lihtsalt lõbutseda või puhata. Viimaks autasustati ka võitjad, loositi välja erinevat varustust ning ka jalgratas. Esimese korra jaoks usun, et meil läks päris hästi. Uusi ja toredaid kogemusi saime kindlasti. Seejärel algas meil sama pikk teekond tagasi kodupoole. Ka bussis lõbutsesime veel edasi. Kuigi mina läksin rõõmsa ja väsinuna koju, oli tublimatel järgmisel päeval algamas juba järgmine üritus.

30226001_10215647573599602_7554310383708667904_o

Maria Elisa Tinnuri, võitjatiimi liige
7.aprillil toimus Valgamaal järjekordne Väle Jänes. Tegu on võistlusmatkaga, mis hõlmab endas maastikul ja linnas liikumist ning ülesannete tegemist. Võistlusaeg on 4 tundi. Hommik algas kell 4, sest 5:30 väljus buss Plangust. Esimesed pool tundi oli buss ärkvel, kuid ajajooksul hakkas järest enam inimesi tukkuma jääma. Ühel hetkel magasid kõik. Kella kümnest olime Valgas ja kell 11 võis võistlusmatk alata. Poleks arvanud, et nii palju peab jooksma. Ma isegi ei viinud otsi omavahel kokku, et võistlus kestab ju ainult 4 tundi. Minu püksid olid mulle hullupööra suured ja tänu sellele tundsin, et jooksen tinast jalgadega ringi. Kontrollpunkte/postkaste oli kokku 20. Meie saime neist kätte 19. Ilm oli mõnus, kohati oli isegi liiga soe ja kiirelt hakkas palav. Kohe kui stardipauk käis panime kõige kaugema punkti poole jooksu. Tee peale jäi 2 mehitatud punkti, kus saime väga normaalsed punktid. Esimene punkt oli Tankla (Valga noortekeskus) ning seal saime küll üllatavalt palju punkte, hoolimata sellest, et keegi meist sellega tihedalt kokku pole puutunud. Ülesandeid oli politseist päästeametini. Sai testida oma teadmisi liiklusohutusest ja liiklusmärkidest, loodusest, sõlmedest ja tulekustuti käsitlemisest. Iseenesest oli see võistlusmatk hea meeldetuletus ja harjutus algavaks võistlushooajaks. Esikolmik: Tallinn KT Valga NK Valga KT

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Sportmängude III etapp – sõudeergomeeter

Tekst: Bärbel Salumäe
Pildid: Bärbel Salumäe, Marge Saadre

2018 aasta on meie ringkonnas sisse saanud väga spordilembelise meeleolu. Tänaseks oleme ära teinud kolm spordietappi ja ees on veel neli. Lisaks osaleme rahvaspordiüritustel, vabariiklikel kodutütarde võistlustel ning sügisel oleme korraldamas Kodutütarde ja Noorte Kotkaste olümpiamänge.

Aga täna siis oli meil sõudeergomeetri etapp.

Pildid on leitavad kõik meie sportmängude Facebook lehelt: https://www.facebook.com/TlnKTNKspordimangud/

ja tulemused siin samas kodutütarde lehel. Vali rippmenüüst Sportmängud 🙂

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Anname Au! Solarise Apollos

Tekst ja pildid: Kristel Kleinot

Pelgulinna rühma kodutütardel Birget Kõrvelil ja Mirjam-Dolores Kivilool oli 07.aprill võimlaus osaleda Anname Au kampaania korralduses. Täpsemalt osalesid nad Solarise keskuse Apollo matkatarkuse raamatu esitlusel ning andsid ise ka oma õpitut ja kogemusi edasi noorematele kuulajatele. Üheskoos õpiti matkakotti pakkima, räägiti miks miski vajalik on. Lisaks praktilise tööna õpetati tüdrukutele erinevaid sõlmesid tegema, lisaks tutvustati kõikidele osalejatele Kodutütarde organisatsiooni ülidiselt ning Sinilillemüügi eesmärki.

Anname Au kohta saad rohkem lugeda siit: http://annameau.ee/

30173698_10209849005296343_3555424_o

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Kevadlaager Aegviidus

Kas viskasid reedel ennast mõnusalt diivani peale kerra, võtsid õhtuks ühe hea filmi ja jätsitopsi kaissu? Aga tead mis mina tegin? Mina koos 102 Tallinna tüdruku ja nende 17 juhendajaga võtsime oma asjad, sättisime sigina ja saginaga busside peale ja sõitsime ühise suure perena läbi piltilusate lumiste metsavaheteede maale vanaema juurde, või noh, peaaegu.  Meid ees ootav praksuvate ahjudega soe ja hubane Aegviidu koolimaja täpselt sellise tunde tekitas. Ainult päris oma vanaema ei oodanud ees, aga kõik muu mis ühe maavanaema juures olla võiks  – vahukoorega kompott, soojad sõnad, nagisevad trepid jms– no need olid küll kõik olemas. Rohkemgi veel! Aga et millest ma  siis ikkagi räägin? Ühest emotsioonide ning tegevuse rohkest nädalavahetusest kevadkuu lõpus – Tallinna ringkonna kodutütarde kevadlaagrist.

Meie juhtidelt küsitakse tihtipeale, et millega need kodutütred üldse tegelevad ja kuidas vabatahtlikud jõuavad ja miks nii palju oma vaba aega raisatakse võõraste laste jaoks? Aga teate – neid asju, millega kodutütred ei tegele on väga vähe ja kuidas ei jõua kui su kõrval on sellised vinged toetavad juhid ja need meie kodutütred ise… Oeh. See on nii tohutu kogus tublisid tüdrukuid, koos puhta ja siira rõõmuga! Ja oma pere jaoks ju ikka tahad aega leida? Ja sellise kambaga saabki ainult häid ideid ning koostegemisi sündida. Noorte ja juhtide eestvedamisel tõmmatilaagris käima erinevaid töötubasid ja igast töötoast said tüdrukud uusi oskusi, teadmisi ning tarkusi või suisa midagi käegakatsutavat. Näiteks mida? Kas Sina oskad kõndida sirge seljaga raamat peas? Kas Sina suudad sõita jää peal slaalomit “Fatbike” rattaga? Aga teha käsitööliblikad? Oled osake väga erilise värvivalikuga heegeldatud tekikesest? Paned tantsima terve saalitäie tüdrukuid oma taktikepiga? Ei?  A vot meie kodutütred oskavad, peale möödunud nädalavahetust paremini kui varem! Ja meie juhendajad – ilmselgelt on sellised vinged naised eeskujuks meie kodutütardele, kes on ju meie suurimaks järelkasvuks ja keda me ju väga  tahaksime näha tulevikus naiskodukaitsjate ja kaitseliitlastena! Ja et me sinnapoole oleme teel, näitab see, et meie kõige tutikamast rühmast Iilid, oli sel korral kohal 14 tüdrukut – võtsime nad kõik uhkelt pühapäeval vastu ka! Ja teate kes on nende rühmavanem? Carelin – meie juhtide pesamuna, kes on ise alles astunud välja kodutütarde tutimütsi alt ning võtnud vabatahtlikult enda esmärgiks suunata neist kodutütardest saama endamoodi vahva, tubli ja entusiastlik noor naine! Ja ega ta ei olnud ainuke muide, abis olid meil päris mitu suurt kodutütart, kellel kohe on vanusepiir tuttmütsist loobumiseks tulemas ning me isegi ei kahtle, et nendest sirguvad samuti meie kõrvale uued juhid! Millised eeskujud onju?

Eks me ikka lisaks toimetamisele leidsime aega ka lõõgastuda – vaatasime filmi ja tegime diskot – nagu ikka ühele laagrile kohane. Aa – ja vastu võtsime me tegelikult seekord ikka rohkem kui ainult Iilide tüdrukuid – kodutütarde tõotust andis pühapäeval enne laagri lõpetamist Aegviidu koolimaja saalis ühte kokku 29 tüdrukut.  Ja no mis laager see ilma pisikese matkata on? Enne laagri lõpetamist tegime tiiru ka RMK Sõõriksoo rajal, vaatasime üle põtrade poolt näritud puud ning nii mõnigi laps nägi esimest korda ka loomasööta. Kõhud täis, koolimaja korda ja pühapäeva õhtuks koju!

Vahva onju? On! Sest sellise perekonna liige olla on ainult uhke ja hea! Teeb kadedaks? Vaata nüüd veel kokkuvõtvat videot ka kevadlaagrist ja mõtle, kas tahaksid äkki Sinagi olla üks meie juhtide hulgast? Või äkki on Sul kasvamas kodus mõni tüdrukutirts vanuses 7-18, kes võiks ka olla osake sellest peres? Meie kodukal on kontaktid olemas.

Tüdrukute emotsioonid olid laes, minu omad ka ja motivatsiooni jälle kamaluga juures! Ja nüüd kalendrisse ristikesi tõmbama  – suvise ringkonna laagrini on jäänud 120 päeva!

 

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Grete-Kai sõidab Ameerikasse end koolitama

Meie USA hea partner Eesti- Ameerika Heatahteselts ootab jälle kandidaate Kajaka salga koolitusele.

Programm kestab 1.-23. august 2018. Nagu ikka on programmis koolitustunnid, aga ka kohalike vaatamisväärsustega tutvumine. Lisaks osaletakse väliseestlaste skaudi- ja gaidilaagris alllaagri juhtidena.

Kodutütreid on seal juba käinud üle paarikümne ja see reis on mälestused kogu eluks.

Tingimuseks on see, et vanus on 18-22 ja loomulikult peaks tal olema kodutütarde organisatsiooni staaži vähemalt 3-5 aastat. Kandideerida võivad kõik kodutütred üle Eesti, kes tingimustele vastavad. Välja valitkse üks tüdruk (valiku teeb Kajaka programmi juhid USAs).

FB_IMG_1521364266218

 

 

On suur rõõm teada anda, et sellel aastal sai valituks meie, Tallinna ringkonna, Squad rühma kodutütat Grete-Kai Saar.

 

 

 

Tallinna KT noorteinstruktor Bärbel Salumäe

,,Grete-Kai jätab väga tagasihoidliku mulje, pigem on ta vaiksem kui tähelepanualdis. See-eest aga väga tegus. Ei ole asja, mida ta ei oska või ei taha teha. Tema võime kõike ja kõiki märgata on hämmastav. Ürituse planeerimisel on Grete-Kai alati esimeste seas end appi pakkumas ning ei mäleta mitte ühtegi korda, kus on oma lubadusest abistada mõne valdkonna juures taganenud. Pigem teeb ta rohkem kui vähem. Seda näitab ka asjaolu, et olles ise alles kodutütar, avaldas ta soovi oma koolis avada uue kodutütarde rühma. Kuigi ta on alaealine ja ei saa ametlikult rühmavanem olla, siis dokumentide järgi olen rühmavanem mina, kuid tegeliku töö teeb siiski ära Grete-Kai. Ning alati on tema juhitav rühm ringkonna üritustel väljas. Grete abivalmidus, heatahtlikus, aktiivsus, sõbralikkus, korrektsus ja ausus on vaid vähesed sõnad, mis teda iseloomustavad, neid on ikka kõvasti rohkem. ‘’

img_0615

2016 aasta tegijad. Vasakult Jaanika Kikkas, Carelin Tuul, Grete-Kai Saar ja Raul Kikkas

ÜLK rühmavanem Vive Pandis

,, Ülelinna kodutütarde rühma endine liige Grete-Kai Saar on olnud väga pikka aega kodutütarde organisatsiooni liige. (alates 7.a.)
Ta on olnud kohusetundlik ja aktiivne, näidates end väga tubli ja eeskujuliku kodutütrena, osaledes väga erinevatel üritustel.
Viimastel aastatel on ta näidanud oma initsiatiivi üles, pakkudes ennast üritustele appi,kas ürituse korraldamisel või tegutsema fotograafina.
Ta taaselustas ka Vanalinna Haridus Kolleegiumi rühma, mida ta nüüd juhib.
Grete Kai on küll nimetatud rühmavanema abiks, kuna vanus ei luba veel olla rühmavanema seisuses.
Tegelikult tegutseb rühmaga just tema ning abi ta seejuures ei vaja, kuna tal on kogemusi rohkesti ja kodutütarde tegemised talle väga tuttavad.
Grete-Kai Saar on sobiv kandidaat Kajaka salga koolitusele, omandamaks seal pakutavaid juhtimis- ja psühholoogiaalaseid teadmisi. ‘’

FB_IMG_1521364287132

Kodutütarde Tallinna ringkonna esindus Rootsis võistlustel. Vasakult: Nõmme rühmast Rebecca Marie Kiibus ja  Kätlin Laurson, keskel noorteinstruktor Bärbel Salumäe,  Sguad rühast Liisi Tooming ja Grete-Kai Saar

Nõmme Noorte Kotkaste rühmapealik Maria Järvis

,,Grete-Kai Saar liitus 2016 aasta sügisest KT Squad rühmaga. Enne seda olen temaga kohtunud mitmetel KT ühisüritustel. Ta on jätnud alati väga asjaliku ja tagasihoidlikku mulje. Kuid alles temaga päriselt tuttavaks saades hakkas ta avama ennast ja erinevaid kihte mis temas peituvad.
Nagu ma juba kirjutasin, siis kõige esimene mulje temast on tagasihoidlik ja vaikne. See mulje pole vale, aga tegelikkuses on temas palju palju rohkem. Grete-Kai on hea kaaslane igas olukorras. Ta on tark, nutikas ja vastupidav. Mitmeid tunde raske maastikuga matkal ei suuda teda murda, vaid toob ta silmisse sära ja annab justkui energiat juurde. Ta jõuab märgata teisi ning vajadusel abikäsi ulatada. Mis siis, et ise on sõna otseses mõttes põlvini rabas täiskasvanud meestega sammu pidamas.
Grete-Kai üks suurimaid ja imetlusväärsemaid oskusi on ise õppimine. Sageli peab noori motiveerima, et nad astuks sammu kaugemale, uuriks ise midagi välja või võtaks iseseisvalt kätte ja teeks endale vajalikud asjad selgeks. Lisaks sellele on ta alati kedagi aitamas, vajadusel olemas ning just õigel kohal õiget asja tegemas.
Grete-Kai võeti teiste noorte poolt väga kiirelt omaks ja ta oleks justkui kogu aeg nende seltskonda kuulunud. Teda hinnatakse tema kaaslaste poolt ning peetakse lugu tema tarkusest ja asjalikkusest. Aga õnneks oskab ta ka olla lapselikult rõõmus ja elevil ning õnnelik väikeste asjade üle. Kindlasti ei ole ma kordagi kuulnud teda millegi üle virisemas. Kui võimalik, aitab ta olukorda parandada, aga kui ei ole midagi muud teha kui tundide kaupa paksus paduvihmas oodata, siis Grete-Kai on selliseks hetkeks parim kaaslane.
Oma vaiksel moel oskab ta olla teistele eeskujuks ja liidriks. Ta ei pea pingutama, et teised teda järgiks, see on pigem loomulik, et temaga soovitakse koos asju teha. Ja seda nii 7 kui 37 aastaste poolt. Ta on kõigiga ühtviisi sõbralik, aga vajadusel oskab oma sõna maksma panna. Ta teab mida ta tahab ja oskab ning julgeb seda ka välja öelda. Ta oskab seada prioriteete ning peab oma lubadustest kinni. ‘’

 

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

KT ja NK spordimängud on avatud

Tekst:Bärbel Salumäe
Pildid: Bärbel Salumäe, Marga Saadre, Raili Raud

29315182_2043310919214617_2866356535062167552_o

2018 on meie ringkonnas eriline. Tegime esmakordset ajaloos algust Kodutütarde ja Noorte Kotkaste spordimängude sarjaga. Sai koosneb 7. etapist (keegel, noolemäng, sõudmine, jooks, 3-võistlus, laskmine ja teadmised). Etappe viivad läbi noorteinstruktorid, osalema on oodatud kõik Tallinna ringkonna kodutütred, Tallinna maleva noorkotkad ja meie noortejuhid.

Keegel ja noolemäng on tänase seisuga läbi saanud ning osalejaid jagus. Oli neid, kelle jaoks oli keeglikuuli käes hoidmine täna esmakordne kogemus, kui ka neid, kes on juba enne sellega tutvust teinud. Tulemusi oli igasuguseid! Täpset sama kirju oli ka tulemuste tabel noolemängus.

Aitäh kõigile, kes julgesid osa võtta ning tulevad ka teistele etappidele osalema. Aitäh noortejuhtidele, kes olid täna oma noortele kaasa elamas ja ise ka kätt proovimas.

Pildid leiad Spordimängude Facebooki lehelt: https://www.facebook.com/TlnKTNKspordimangud/

Ning kõikide osalejate tulemused on leitavad SIIN kui avad menüüst sportmängud

Kohtume juba uuel etapil!

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Create a free website or blog at WordPress.com.