Author Archives: c

Elroni Pääsküla depoo külastus

Maria Järvis- Nõmme NK rühmapealik

29.11.2016 käisid KT Squadi ja NK Nõmme rühmade noored Elroni Pääsküla depoos ekskursioonil.

Kõigepealt rääkis kunagine noorkotkas Oliver, meile üldiselt rongidest, raudteest, sellest kuidas kogu see võrgustik töötab ning palju selle kõige haldamiseks inimesi vaja on. Selgus, et rongijuhiks ei saagi niisama lihtsalt, vaid tuleb aasta otsa tõsiselt õppida ja kaks eksamit teha. Lisaks palju tunde harjutada.

Peale rongijuhtide ja klienditeenindajate on veel palju palju erinevaid inimesi, kes vastutavad selle eest, et kõik toimiks turvaliselt. Kokku töötab Elronis üle 300 inimese.

Noored said muidugi ka ronge vaadata lähedalt iga nurga alt. Päris rongi alla me just ei roninud, aga saime hea ülevaate sellest, mis kõik on rongi all peidus, kuidas rattaid vahetatakse ja otse loomulikult käisime ka seal, kuhu tavaliselt kõrvalisi inimesi ei lubata.

15219507_1139097662843285_1973358909931974319_n.jpg15181702_1139097659509952_9102400632824239775_n.jpg

Nagu näha, siis võtsime rongi põhimõtteliselt pooleks tunniks täielikult oma kontrolli alla. Vajutasime kõiki nuppe, mida muidu ei tohi vajutada, saime teada, et kaamerad näitavad kohe pilti sellest, kes hädapidurit või SOS nuppu vajutavad. (Ma ei teadnudki, et selline nupp üldse olemas on.) Nägime kuidas rong tööle pannakse, millised erinevad näitajad juhtpuldis on ning mida kõike seal teha saab.

Loomulikult saime teada seda miks kõige sagemini SOS nuppu ja hädapidurit vajutatakse. Selgus, et puhtast uudishimust. Jätke siis endale meelde, et nii ei tohi teha. Kaamera salvestab kohe su tegevuse. Ja selle eest võib trahvi saada. Ühes 4 vaguniga rongis on kokku 16 kaamerat, mille abil jälgitakse koguaeg vagunites toimuvat.

Tegelikult oli infot rongide kohta nii palju, et kõik ei jäänudki ühe korraga meelde. Õnneks me nüüd teame kus Oliver töötab ja ehk läheme talle teinekordki külla 🙂

Uute seiklusteni!

15181337_1139097772843274_2685105542504902171_n.jpg

15241224_1139097692843282_5168976859853638096_n.jpg15241418_1139097696176615_3826148207698812330_n.jpg15267608_10210902798703195_1698030048719401225_n.jpg15241777_10210906032504038_6888365772693778737_n.jpg

Advertisements
Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Suurlaager 2016

Maria Järvis- Nõmme NK rühmapealik

Selleaastane Suurlaager toimus 12-15.juuli Raplamaal. Tallinnat olid esindamas 9 kodutütart ja 8 noorkotkast. Ning kaks juhendajat.

Minule, kui juhendajale, oli see juba neljas suurlaager järjest. Ma pean ütlema, et ootan juba pikisilmi järgmist. Kohe kõigest lähemalt.

Teel laagrisse saime sellise paduvihma kaela, et kartsime, et peame kohale ujuma. Kuid, õnneks vaikis sadu täpselt laagrisse jõudmise ajaks ning me nägime järgmisel korral vihma alles viimasel hommikul.

Kuna enne oli tegelikult kõvasti sadanud, siis õnnestus meil valida telkimisala, kus üks kahest telgist oli üsna vesisel pinnal. Aga ega süüdistada ei olnud kedagi peale iseenda. Esimeseks ööks kolisime suurema osa tüdrukuid poiste telki ning teistele leidsime mattide alla koormakile. Õnneks saime telgid teisel päeval ringi kolida.

Laagri esimene päev on alati kõige lärmakam. Tuleb ju kõigile tuttavatele ära rääkida kõik mis vahepeal juhtunud on, ning kõiki kallistada ja tervitada, keda juba tead. Muidugi tekivad ka kohe esimesed uued tutvused. Avarivistus ja laagriplatsiga tutvumine, esimesed tegevused.On traditsiooniks saanud, et esimesel õhtul on isetegevuskava. Kui algul tundus, et meie noored ei saa kuidagi alustatud ja ennast kokku võetud, et midagi kokku panna, siis võin julgelt kinnitada, et lõpptulemus oli väga hea ja naerda sai kogu südamest.

Kui meil tavaliselt korraga probleeme pole, siis esimene öö suurlaagris on juhendajatele tore väljakutse. Seisad öörahu algusest peale telgi kõrval ja umbes tunnikese pärast tekib telgis ka päris vaikus. Kella 12ks öösel on ka suvel juba päris pime. Sel aastal läks nii, et see oli siis aeg, kus meie, juhendajad, hakkasime oma telke alles üles panema.

Teine päev laagris oli oma malevaga koos liikumise päev. Rapla oli välja mõelnud hulga lahedaid ja eripäraseid ülesandepunkte, mida siis päeva jooksul läbiti. Alustades takistusrajast, aliasest ja kotijooksust, kuni keegli, õhupallijooksu ja  teatepulga jalgadega edasiandmiseni välja. Kõigele lisaks sai päästeameti poolt üles pandud tuletõrjujate takistusrajal läbimärjaks. Ilm oli imeilus ja vahepeal jõudsime kiirelt ka ujumas käia. Päeva lõpetas imeilus isamaaliste laulude õhtu.

Teise päeva täitsid erinevad töötoad ja orienteerumine. Sel korral jagati noored nii, et igast malevast sattus üks noor ühte töötuppa. Sepp, trummid, drooni lennutamine, kaartide meisterdamine, enesekaitse, noavõitlus olid vaid osad töötoad, milles osaleda sai.

Märulipolitsei etteaste eelnes ühele korralikule vahupeole. Vahtu oli nii palju, et suurem osa väiksemaid kadusid sinna üleni sisse. Isegi peanuppu ei paistnud välja. Nooremad laagrilised jõudsid telki enne päris peo lõppu ja magasid enne kui pea patja puudutas. Suuremad seevastu oleks hommikuni möllanud. Õnneks tegi väsimus oma töö ning viimane laagriöö möödus mõnusa vihmakrabina saatel rahulikult.

Viimasel hommikul toimus turg. Kõik malevad said müüa midagi isetehtut. Kes pakkus massaazi, kes ennustas kaartidega. Kõige populaarsemaks osutus vist küll veepommidega noorkotkaste loopimine ja päris mitme laagriraha eest sai poisse ka vette visata.

Kõik tore saab ühel hetkel otsa ja nii ka sel korral. Tuli hakata pakkima ning hüvasti jätma. Viimased selfied ja kallistused ning lubadused kohtuda järgmistel kordadel.

Bussis oli tagasiteel üsna tavapärane vaikus. Kui siis ehk vaikset nohisemist oli kuulda, kui uni noortest võitu sai.

Pildid räägivad loomulikult oma lugu. Pildid pärit laagris osalejatelt.

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Baltic Quards 2016

Liisi Tooming – ÜLK rühma kodutütar

Pühapäeval, 24. juulil, öösel kell 1 alustasid 4 kodutütart ja 3 noorkotkast sõitu Leedu poole. Nimelt toimus Leedus, Pabrade plügonil laager Baltic Guards 2016. Tegemist on laagriga, kus osalesid noored Baltimaadest kui ka Ukrainast ja Suurbrittanniast. Muidugi polnud tallinlased ainukesed. Eesti noori tuli ka Valgamaalt, Läänemaalt ja Hiiumaalt

Pärast 10-tunnist ekslemist kolme riigi teedel jõuti lõpuks kohale. Rõõm oli suur, kui avastati, et telkides olid välivoodid. Keegi ei pidanud maas mati peal magama. Rõõm jäi üürikeseks, kuna üsna varsti tuli teade, et kõik peavad tegevuste ajal vormi kandma. Mitte piduliku vormi, vaid metsa oma. Hiljem leebuti selle reegliga, kuid kõik kandsid iga päev vormi vähemalt korra.

Teine ebameeldiv üllatus tuli sööklas. Leedu toit ei sobinud eestlaste hella seedimisega ja mitu Eesti tüdrukut said korraliku kõhuvalu. Siis tuli abiks Valgamaa maleva juhendaja Kaimo, kes abivajajatele poest süüa käis toomas.

Esimesel päeval räägiti meile laagri korraldusest ja jagati meid gruppidesse. Moodustus neli suuremat gruppi, millest igaüks tähistas ühte Leedu piirkonda. Igas grupis oli umbkaudu 30 inimest. Tehti ka esimesed sõprussidemed teistest riikidest pärit noortega. Eesti noored said eriti hästi läbi brittidega.

Teisel päeval läksid kaks gruppi väikesele matkale ja ülejäänud jäid laagrisse, õppima esmaabi, laskma, ja muid tegevusi tegema. Kolmandal päeval toimus täpselt sama, aga siis läksid metsa need, kes seal eelmisel päeval ei käinud.

Järgmisel päeval toimus nö individuaalne õpe. Grupis oli kolm jagu ja nende liikmed jagati skautideks, meedikuteks, laskjateks, juhtidest ja nii edasi. Peale seda valmistuti suureks matkaks, mis kestis 24 tundi.

Viiendal päeval äratati kõiki kell viis üles ja siis oli aega ainult 15 minutit, et ennast valmis panna ja siis asuti teele. Esimese ülesandena tuli meil kõigepealt saabuda õnnelikult toitlustuskohta. Teel pidi tõrjuma vaenlaste rünnakuid, millega kõik õnneks hakkama said. Peale seda tuli minna laagrikohta, kus tuli luurata vaenlase järgi. Siis tuli veeta öö metsas ning hommikul kell kuus asusime vaenlase asukohta ründama. Vaenlase peidukohast avastasime aga hoopis meie hommikusöögi. Peale seda asusime tagasiteele.

Üllatus oli suur, kui laagri lähedusse jõudes kohtusime teiste gruppidega ning meil kästi kotid dafi peale panna ja asjad taskutest välja võtta. Muidugi sai kõik paari minuti pärast selgeks. Nimelt saadeti meid takistusrajale. Takistusrada koosnes mööda jõge sumpamisest. Jõgi oli sügavates kohtades umbes rinnuni ja paksu muda täis. Pärast seda ootas ees 20 meetrit madalroomamist.

Õnneks oli see viimane pingutus ja rohkem me vormi kandma ei pidanud.

Õhtul toimus disko, kus muusikavalik jättis soovida, kuid siiski oli kõigil sellegipoolest väga lõbus.

Järgmisel hommikul tuli aga brittidega hüvasti jätta. See oli kõikidele väga kurb. Nad lahkusid varem, kuna nad ei saanud pühapäeval lennata. Teised aga jätkasid tegevustega. Kavas oli kanuusõit, kastironimine, takistusraja läbimine ja jalgpall. Õhtul tantsiti Leedu rahvatantse.

Viimase päeva hommikul oli pidulik rivistus ja asjade kokkupakkimine. Peale seda näidati meile, tallinlastele USA sõjatehnikat. Nimelt saabusid sinna õppuste jaoks USA sõdurid. Sõjatehnika vaadatud, sõitsid eestlased Vilniuse poole. Väga suurt sahinat tekitas muidugi KFC-s käik. Peale seda tuli aga kahjuks kodu poole sõita. Vahepeal jõuti isegi Läti rannas ujumas käia. Koju jõudsid kõik umbes öösel ühe paiku, aga sellest polnud hullu, kuna laager oli seda väärt.

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

RMK töö- ja puhkelaager 19.07- 22.07.2016 Naissaarel

Maria Elisa Tinnuri – Kristiine rühma kodutütar

Laagri hommik algas umbes kella üheksast kalasadama juures, kuhu olid kogunenud kohale jõudnud noored. Ootasime ülejäänud seltskonna ja oma laagrijuhid ära ning hakkasime laeva poole sammuma. Kõigepealt vedasime ühiskasutuses oleva varustuse laevale ja seejärel enda kotid ning rattad. Sõit kestis umbes 1h 10min.

Saaarele jõudes võttis meid vastu soe päike ja hakkasime enda varustust maha tassima. Valisime välja laagriplatsi ning vedasime kõik koos asjad laagripaika. Kui kõigi telgid olid üles pandud, viskasime ujukad selga ja läksime merd kaema. Tagasi tulles anti kõigile tiimidele juba tööülesanded kätte. Kahe tiimi ülesandeks oli saare kahe RMK matkaraja märgistused üle värvida. Mõlemad rajad olid väga huvitavad. Ühel rajal oli rohkem maastikku ja teisel rajal mindi rohkem mööda erinevatest ehitistest. Kolmas ja neljas tiim värvisid hoopis rannaäärset RMK katusealust ja mindi nii hoogu, et varsti olid töötegijad ka ise värvikihi all peidus. Kui matkarajale minejad tagasi tulid tegime õhtusöögi ja võisime ennast puhkama lasta.

Järgmisel päeval anti meile vaba päev. Päeval tehti meile ekskursioon saarel. Sõitsime kastiaautoga mööda saart ringi ja külastasime vaatamisväärsuseid. Käisime sees ka patarei 10B-s. Vaatasime erinevatesse ruumidesse ja kuulasime hoolikalt, mis giidil rääkida oli. Külastasime ka katakombe. Saime näha palju nõuka- ja tsaariaegseid ehitisi: nii rööpaid kui ka miini platvorme ja miine. Pani mõtlema mida üks inimene teha suudab. Meile räägiti kuidas miine aktiivseks tehti ja kuidas hiljem mitte õhitud miine kahjutuks tehti. Õhtul saime veel saunas käia ja võib öelda, et päev oli väga tore.

Kolmandal päeval läks tüdrukute tiim veel ühte RMK rada märgistama. Nende rada läbis enamused militaarehitised saarel. Ülejäänud värvisid rannaääres jälle majakesi. Ja ega meiegi värvimise käigus puhtaks ei jäänud. Õhtupoole käisid mõned veel ujumas ning meile teatati, et homme saab kauem magada ja öörahu ei ole. Viimasel ööl magasid enamus noored õues, kus meid külastasid ka paar siilipoissi, kes meie toiduvarude juures nuuskisid. Viimasel päeval lõpetasime veel oma katusealuseid, sest eelmisel päeval jäi meil värvi väheseks ja hommikul toodi meile uus värv ja veel vahendeid, et oma töö lõpule viia.

Tüdrukud jäid samal ajal laagriplatsi puhastama. Töö tehtud panime oma asjad kokku ja viisime kõik laeva peale. Mandrile jõudes tegime grupipildi lehvitasime sõpradele ja sõitsime kodu poole. Järgmisel päeval läksid juba osad meie tublidest Nooretest Kotkastest ja Kodutütardest Leetu.

Kokkuvõtteks saime me eemal olla linnakärast koos imelise seltskonnaga. Meie töö sai tehtud ja naer ei puudunud kohe kindlasti mitte. Ja isegi kui tuli väsimus peale aitasid sõbrad imekiirelt tuju tõsta. Keegi polnud karm, kuid kord oli olemas ja kindel. Hetkeksi meil igav ei hakanud, sest koguaeg oli tegemist. Kas jutustasid sõpradega, tegelesid hoopis sadamast vee toomisega või tegid midagi muud.

Juhendajad said kogemuse, et kõike ei tohi eeldada, vaid mõni asi tuleb üle rääkida. Paljud asjad mis neile on tavalised ja iseenesest mõistetavad, ei pruugi seda olla noorte jaoks. Me kõik saime imelised kogemused, suurepärased sõbrad ja ühise koostöö tulemusel saadud usalduse. Kokku oli meid 9 noort ja 2 juhendajat.

Aitäh meie väga toredatele juhendajatele Mariale ja Anneliisile.

 

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Laskurid käisid Leedus laagris

Carelin Tuul- Lilleküla rühma kodutütar

Hommik, unised silmad, reisiärevus, naeratus suul – esimesed emotsioonid enne minemasõitu Männikult Palangale. Istusime autos kannatlikult, et startida, jõudmaks lõpuks kauaoodatud Leetu, kus ilmateade näitas ainult päikest ja sooja ilma. Laagrist palju infot meil polnud, ainult peamine – kus laager toimub, mis kaasa on vaja võtta ning sellega põhimõtteliselt meie teadmised piirdusid. Vähene info omakorda keris ootusärevust.

Peatuseid tegime Pärnus, Lätis ja korra ka Leedus. 8 tundi hiljem ootasime Palangal ühes tanklas, et keegi meile vastu tuleks ja laagriplatsi leida aitaks. Sõit laagriplatsile oli lühike, ca 10 minutit.

Platsil ootas ees meid üllatus, palju väiksed telke, välikäimlad, õuedušš (kust tuli ainult külma vett). Saabudes polnud teisi laagrilisi läheduses, nad olid mereääres. Hiljem, kui olime oma kotid telki pannud, tulid teised rannast tagasi. Silmad olid suured neil kui ka meil. Kõik Eesti noored jagati erinevate gruppide vahel ära. Küllaltki hea mõte, vähendamaks eraldihoidu eestlaste ja leedukate vahel. Rühmad kokku pannes peavad kõik harjuma ja kohanema. Kohanemisega läks pisut aega, vahest juhtus nii, et leedukad lihtsalt unustasid rääkima ennast ja tekkis väike kõrvalejäetuse tunne,aga see oli nii ainult laagri alguses. Esimese päeva õhtul pidi tegema väikse näidendi oma grupist ja kuidas või mille järgi see nime sai. Gruppide nimed olid muidugi leedu keeles, mistõttu oli keeruline meil aru saada üldse nimest, veel vähem, kust see nimi tuleb. Õhtul oli ka kohustuslik rivistus.

Hommikud algasid alati samamoodi – võimlemise ja hommikusöögiga.

Eriti meeldis see, kuidas iga päev käidi 7 minuti kaugusel olevas rannas ja teel randa lauldi alati grupiga tehtud rühmalaulu. Päevad möödusid tegusalt. Käisime Leedu päästekoptereid vaatamas, politsei ja päästeamet käisid rääkimas. Veidi keeruline oli mõista, mida räägiti, kuna kõik oli leedu keeles, aga õnneks olid meil vahvad sõbrad laagris, kes lahkesti tõlkisid. Igal õhtul oli mingi üritus. Esimesel õhtul oli tantsupidu, kus tutvuti rohkem omavahel. Teistel päevadel pidi kas laulma, näitlema või esitama midagi. Laagris oli üks neiu, kes oli osa võtnud Leedu X-Faktorist ja saanud esimesest voorust isegi edasi, tütarlaps pidi igapäev midagi uut esitama meile kõigile. Eesti tüdrukud olid tublid, igas võistluses olid top 3-es. Sigrit Juhkam võitis esimese koha tantsumaratonil. Elise Saar võitis näitlemisega 2. koha ja Carelin Tuul võitis 3. koha leedu keelse luuletuse esitamisega.

Viimane päev oli täis erinevaid tundetulvi – kurbust, rõõmu, igatsust. Laager lõppes tänuavalduste ja kallistustega. Lõpus tegi iga rühm suure grupikalli ka veel. Kojusõit oli magusvalus. Suutsime korra ära eksida, kuid lõpuks jõudsime ikka õnnelikult Männikule tagasi. Oli tore laager ning võimalusel soovime kindlasti veel korra sinna minna.

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

USA kadette võõrustamas

Maria Järvis, Nõmme NK rühmapealik

12.06.2016 olid meie noored  USA kadettidele väikest matkamängu korraldamas. Sellest polnud midagi, et enamus olid vaevalt mõned tunnid enne seda Salupere luureretkelt koju jõudnud ning vaid natukene magada saanud.

Noored seadsid üles kolm punkti viiest. Toolide tasakaalus hoidmise mäng, veega täidetud ämbri liigutamine köite abil ja ämblikuvõrk. Lisaks sai veel lasta ning kinnisilmi köiest maa peale kujundi teha.

13391434_1061180167280830_2281048863795938457_o

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Koostöö Kaitseliiduga- Teavitus

Rebecca M. Kiibus- Nõmme rühma kodutütar

Kaitseliidu Keila linnalahing

Päev algas minu jaoks võrdlemisi varakult, kui arvesse võtta, et minu jaoks on alanud suvevaheaeg – kell 0630. Varusin endale ennetavalt piisavalt aega, et jõuaksin rahulikult välivormi selga ajada, seljakoti pakkida ja veel pealekauba ka väikese hommikueine süüa. Kõik laabus hästi, natuke peale seitset läksin bussi peale ja alustasin oma teekonda Plangu õppehoone poole. Bussis veel mõtlesin, et küll on ilmaga vedanud – polnud liiga palav ega liiga külm.

Plangu tagala oli määratud kogunemispunktiks Keila linnalahingust osavõtjatele, nii võitlejatele kui ka muule personalile. Mind oli varemalt määratud teavitustiimi, tuntud ka kui CIMIC (Civil-Military Co-Operation), mis tegeleb siis, nagu nimetus ka ütleb, tsiviili ja sõjaväeliste organisatsioonide vahelise info vahendamisega. Kõik oli uus, ka akronüümi CIMIC tähendust tuli mul poolvarjatult briifingu jooksul Vikipeediast uurida. Iseendast kujutas teavitustiimi kuulumine õppusest teavitavate siltide ülespanekut, huvilistele info jagamist ja minu jaoks ka suurel määral pildistamist.

Õppehoone juurde jõudsin ma kell 0740 ja seetõttu sain ma mõnikümmend minutit niisama ringi jalutada ja värsket õhku hingata – sõidukite väljumisajaks oli märgitud 0800. Hommikuse jalutuskäigu ajal näis ilm veel võrdlemisi mõnus ja kaitseliitlasedki ümberringi ajasid isekeskis juttu või olesklesid niisama õppehoone ees ja sees.

Kõik muutus paari tunniga. Keskpäevaks olin ma jõudnud oma lahingpaarilisega läbi käia kõik kolm Keila linnale plaanitud rünnakusuunda ja nii mõnegi pildi klõpsata. Langes kerget uduvihma ja tihti oli nähtavus takistatud suitsugranaatide tõttu. Alatihti juhtus ka seda, et sattusime kontakti keskmesse ja nii mõnigi padrunikest lendas õige lähedalt mööda. Endine vaikus oli murtud: süüdati lõhkepakette, kuulipildujad täristasid, mehed karjusid ja aeg-ajalt sõitis mööda ka mõni soomuk (antud õppusel mängisid soomukite rolle KL veokid, mis olid mehitatud ka kuulipildujaga) – Keilast oli saanud tõeline sõjatander, puudus ilmselt selline koht, kuhu laskmist poleks kuulda olnud.

Kuigi ühel pildistamisretkel õnnestus mul justkui pangega räästast vett kaela saada, suutsin ma laias laastus jääda võrdlemisi kuivaks – igal juhul kuivemaks kui need kaitseliitlased, kes koju jõudes ilmselt sokke väänama asusid, sest tihtipeale oli näha olukorda, kus üksus oli “kotis” ja neil polnud muud teha, kui loota ja oodata abivägesid. Olgugi, et ürituse alguses oli ilm selline keskmine Eesti rannailm vähese vihmaga, siis võib öelda, et pärastlõunast oli jõudnud pärale “tõeline jalaväelase ilm”, nagu mulle igalpool varmalt kinnitati.

Taolise ürituse kõrvalt vaatlemine oli hindamatu kogemus ja ma kasutasin varmalt ka võimalust oma fotograafi-oskusi veidi arendada, minnes aeg-ajalt piltide saamiseks ka päris kontaktialasse. Iseenesest polnud väga hullugi, kuid seistes enesele märkamata kuulipilduja kõrvale ja olles täielikult süvenenud piltide tegemisse, olin ma hetkega väga õnnelik, et polnud kõrvatroppe unustanud kõrva panna, sest meetri kauguselt kõlas ootamatu valang.

Loodan kindlasti veel kas CIMIC-tiimi või siis mõne muu üksuse koosseisus sellisest üritusest osa saada ja soovitan ka kõigil teistel, kel võimalus avaneb, aktiivselt kaasa lüüa nii Kaitseliidu kui Kodutütarde tegemistes.

Fotod: Rebecca M. Kiibus

 

Kaitseliit ei ole ainult relvad, lahingud ja metsas müttamine. Selleks, et kõik toimiks on olemas erinevad osakonnad ja üksused kelle tegemistest ei tea ei tavainimesed ega ka meie organisatsiooni kuuluvad noored. Püüame leida erinevaid koostööpartnereid ning pakkuda noortele võimalust teada saada mida peale väljaõpete ja linnalhingute veel tehakse.

CIMIC-tiimi ülesanneteks on näiteks ka eelnev kohalike teavitamine, et on tulemas õppus. Nad käivad kohalike elanikega rääkimas, selgitamas. Kindlasti vastavad nad kõigile küsimustele ja kajastavad lõpuks kogu üritust.  

Kaitseliidu teavituspealik Sigrid Hartman on alati oma kaameraga väljas ning üritusi kajastamas. Seda, mida see töö endas veel hõlmab, saame ehk aja jooksul rohkem teada. Rebecca osales meie esimeses koostööprojektis ning mõlemad osapooled jäid väga rahule. 

Maria Järvis, Nõmme NK rühmapealik
Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Salupere luureretk 10-11.06.2016

Maria Järvis- Nõmme NK rühmapealik

 

Noorte Kotkaste Tallinna malev korraldas 11. juunil Läänemaal ja Harjumaal noorte võistlusmatka Salupere luureretk, kus osales ühtekokku 17 võistkonda ning lisaks Tallinna noortele olid esindatud ka Viru, Lääne, Rapla ja Harju malevate noorkotkad ja kodutütred.
Neljaliikmelised võistkonnad panid ennast proovile väga erinevate ülesannete lahendamises. Näiteks luureülesandes tuli kohtuda informaatoriga, kellelt saadi olulist teavet luureobjekti ja seal asuva lisaülesande kohta, misjärel tuli võistkondadel märkamatult siseneda luureobjektile ning saada sealt oma valdusesse oluline dokument. Lõpuks pidid võistkonnad luureraportina kogu ülesande kokku võtma.
 
Lisaks luureülesandele tuli võistlusel läbida takistusrada ja meditsiiniülesande raames toimetada aja peale vigastanud kaaslane kanderaamiga ohutusse kohta. Samuti said võistlejad traditsiooniliselt ennast proovile panna füüsilist pingutust nõudval paadiülesandel ning pidid mitmetes kontrollpunktides kasutama juba varasemalt õpitud noorkotka tarkusi.
Tallinna kodutütred võtsid osa nii võistlejate kui korraldajatena. Rajal oli kokku 6 neidu. Üks vaid kodutütardest koosnev võistkond ning üks vanemas ja üks nooremas vanuseklassis koos poistega rajal olev tüdruk.
Üldarvestuses saavutasid Tallinna kodutütred tubli viienda koha.
Kui võistlustel käimine on meie tüdrukutele juba tavaline, siis võistluste telgitagustes kaasa löömine on oluliselt harukordsem võimalus.
Kolm tüdrukut, kes siis vastavalt vajadusele olid, staabis, vastutegevuses ja kontrollpunktides, said tõenäoliselt sama vähe magada või isegi vähem magada kui rajal olevad noored.
Vastutegevuses olnud noored rääkisid kuidas nad ennast varjates ootasid lähenevaid võistlejaid ning siis nende poole jooksma hakates avastasid, et vahele on kohe kohe jäämas nende endi parimad sõbrad. Kuid mängureeglid olid kõigile teada. Kui sa kõnnid mööda teed, siis kohtud sa vastutegevusega ja kui sind siis kätte saadakse, siis pead oma elutalongi loovutama.
Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Eesti noorte meistrivõistlused laskmises

Maria Järvis- Nõmme NK rühmapealik

21-22.05.2016 toimusid Kaitseliidu Männiku lasketiirus Eesti noorte meistrivõistlused laskmises.

Tallinna maleva kodutütar Sigrit Juhkam saavutas:

60 lasku lamades- individuaalselt III koht.

60 lasku lamades- võistkondlikult II koht.

3×20 lasku lamades- võistkondlik I koht ja uus Eesti rekord.

Võistkonda kuulusid veel Elise Saar ja Olivia Stella Salm.

Palju õnne tublidele noortele neidudele!

 

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Mini-Põrgupõhja 2016

Maria Järvis- NK Nõmme rühma rühmapealik

Tallinna kodutütred on sel aastal näidanud korduvalt, et nemad juba võistlustele nalja tegema ei lähe. Kuigi juba kogunemiskohas rõkkab kõik tüdrukute naerust ja nii kuni lõpuni välja.

Äratus kell neli öösel? Ei ole probleemi, sest tüdrukud on esimeste seas kes rajale pääsesid. Tallinna poisid olid stardis esimesed, tund aega enne neid rajal veendumas, et kõik ikka tüdrukute tulekuks valmis oleks.

Varustuse kontroll. Mismõttes ainult osa varustust ära kontrolliti?! Meie tüdrukud tahtsid näidata, et neil on ikka kõik asjad kaasas. Selgus, et kohtunik alles magas ja oleks neil osa varustust jätnudki kontrollimata. 13271998_10209127723607427_1583896972_o

Stardipaik jäi juhendajatele saladuseks ning noored viidi sinna autodega. Meie tüdrukud olid hommikul kell 5 igatahes eesootavaks seikluseks valmis.

13271857_10209127722367396_1599416623_o

Edasine jäi juhendajate silme eest varjule ja osaliselt ka saladuseks, aga juba teises punktis kohtusime tüdrukutega täpselt õigel ajal. Tüdrukud kõik vööni märjad, aga jätkuvalt õnnelikult. Ja lõpuks ometi jagati vett 🙂 Tüdrukud rääkisid oma kraavide ületamistest ning ütlesid, et nemad küll mingi väikse vee pärast ringi ei hakka minema.

Väheke seljakottide kohendamist ja juba olid noored uuesti rajal. Motivatsioonikõne jäigi vist pidamata, sest neil seda küll veel vaja polnud.

Kohtusime uuesti peale lõunat meditsiini punktis. Selleks ajaks oli seiklusi juurde tekkinud. Linnatüdrukud said aasal lehmadega kokku ja põgenesid edukalt ja natuke vähem edukalt vastutegevuse eest. Meditsiinis olid tüdrukud ju just saanud Oskuste võistlustel esimese koha, seega mindi peale väga kindlalt. Samas oli ülesandes üks väike lõks ja sinna sisse astuti ka kohe sisse.

13288619_10209127701566876_1141013308_o

Veel seljakottide kohendamist, veepudelite täitmist, teiste võistkondadega muljete vahetamist ja uuesti rajale. Nagu pildilt on näha, siis naeratus ei olnud tüdrukute näolt sugugi kadunud.

Ööbimispunkti jõudes olid tüdrukud juba kolmandana saabuv võistkond. Selleks ajaks oli pikk päev oma töö teinud. Punkti kohtunike poolt pakutavat telki ei tahtnud keegi, vaid tehti kuuse alla endale koos poistega kahetoaline korter. Pildid on tehtud alles järgmisel päeval, kuna noori tuli kõvasti motiveerida, et nad lõpuks magama saaks. Enne seda tuli veel sooja sööki endale teha. Oodata meditsiini saabumist, sest üks tüütu köha vajas ravi. Ja siis ennast lõpuks kuuse alla magama vedada. Magada sai kuni kella kaheni.

Kui enne noorte saabumist oli põld ilma ühegi suurema inimtegevuse jäljeta, siis meie noorte ööbimiskohta viis pärast korralik sissetallatud kõnnitee.

Kui tavaliselt on selleks ajaks võistluste korraldajate poolt juba kuulda vihjeid, et kuidas võistkondadel läheb, siis meie jaoks oli täielik vaikus. Samas oli selge, et rajalt on ära tulnud juba mitu võistkonda ja osad liikusid edasi küll, aga väljaspool arvestust.

Meie noored olid arvestuses ja viimases punktis enne lõpujooksu mitu tundi varem kohal. Punkt polnud veel avatudki kui nemad juba mõnusalt kohalikus “rannas” päikest võtsid. Juhendajatena ootasime kannatlikult (või siis mitte väga kannatlikult) kui meile ka lõpuks punkti koordinaadid ametlikult anti. Me ei riskinud varem neist isegi mitte mööda sõita. Pärast rikume veel tüdrukute võistluse ära.

Enne veel kui tüdrukud lõpujoone poole liikuma said hakata, õnnestus neil Tallinna poisse ergutada, kes jõudsid punkti väga täpselt. Üks minut enne oma ülesande sooritamise aega. Ja siis jäi veel viimane pingutus….

Tegelt.. Üks oluline pingutus oli veel vaja teha.

Võtta vastu võidukarikas!

13282596_1126854037356232_308944357_o

Tallinna kodutütred olid selle aasta parim KT võistkond ning üldarvestuses viiendad! Rajale läks kokku 17 võistkonda. Enamus neist noormehed.

Võidukarikat saab imetleda Plangu 4 õppehoones juba tänasest 🙂

 

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Create a free website or blog at WordPress.com.