Uncategorized

Pidulik koondus pühendusega Kaitseliit 100

Video pani kokku: Bärbel Salumäe
Pildistas: Marge Saadre

Oleme kindlad, et mõned hetked on sellised, mida ei anna sõnadesse panna. Selleks puhuks anname võimaluse vaadata tagasivaadet eilsesse, 10.11 toimunud pidulikku koondust, läbi kaamera ja fotosilma.
Filmisid Bärbel Salumäe ja Grete-Kai Saar. Pildid on tehtud Marge Saadre poolt.

PIDULIKU KOONDUSE FOTOALBUM

Advertisements
Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Kui kodutütreks olemise aeg läbi saab

Meil on kohe tulemas pidulik koondus, kus võtame vastu uusi, värskeid kodutütreid. Kelle põnevad seiklused ootavad alles ees. Väge vähe mõeldakse sellele, et aga mis siis saab, kui sa 19ne aastaseks saad. Kaisa-Mai, Liisa Greta, Kätlin, Grete-Kai, Gerli ja Liisi, tegid selle sammu suvel. Nad liikusid kodutütarde organisatsioonist edasi naiskodukaitsesse ja kaitseliitu.

Naiskodukaitse Tallinna ringkonnal on pakkuda mitmeid erinevaid jaoskondi ja tegevust väga erinevate huvidega noortele naistele. Tallinna ringkonna instruktor Maret on mitmel korral toonitanud, et igaüks leiab midagi millega oma panus edaspidi Eestimaa hüvanguks anda.

Tallinna kodutütardel on võimalus osaleda 16+ vanuses NKK baasväljaõpetes, saades juba kätte tunnistused ning hiljem ei pea neid uuesti tegema.

Naiskodukaitse baasväljaõpete juhendajad on meie noori alati kiitnud. Nad teavad organisatsioonist piisavalt, et koos täiskasvanud naistega koos väljaõppel osaleda. Noorte uudishimu, energia ja teadmistepagas on ka juhendajatele alati motivatsiooniks.

Squad rühma Liisi, astus Naiskodukaitse ridadesse. Olles juba kodutütrena aktiivsem ja kuuludes võistlejate põhitiimi jätkab ta hetkel Kaitseliidu sõduribaaskursusel. Ning jaanuaris ootab teda koos kaaslastega ees juba täiskasvanute võistlus Utria dessant.

Kaisa-Mai, Liisa Greta, Kätlin, Grete-Kai ja Gerli otsustasid, aga astuda kaitseliitu. Tallinnas on mitu malevkonda. Kaisa-Mai ja Liisa Greta liitusid Kalevi malevkonnaga ning sisekaitse üksusega.

Kätlin, Gerli ja Grete-Kai, aga Nõmme malevkonnaga. Nõmme malevkonna erinevate üksuste juhid said ühel suvisel päeval noortega Plangus kokku ja rääkisid, mis nende üksustes teha saab.

Kui sa oled 17 või 18 aastane kodutütar, siis mõtle mis saab edasi? Võta ühendust meie instruktoriga Kai Paadiga või naiskodukaitse instruktori, Maret Valneriga ja lepi kokku juba täpsemad kohtumised ja uuri välja kuidas organisatsioonis edasi liikuda. Soovides liituda kaitseliiduga, kirjuta Maria Järvisele.

kai.paat@kaitseliit.ee, maret.valner@kaitseliit.ee, maria.jarvis@kaitseliit.ee

Kätlin muljetab:

Olles pikka aega olnud kodutütar oli veidi hirmutav, kui lähenes sünnipäev, mis tähendas piirvanuse saabumist. Kuhu edasi? Mis saama hakkab? Need küsimused ilmusid mu mõttesse tegelikult juba 18. aastaseks saamisel.

Üks asi, milles ma kindel olin, oli see, et kindlasti ei jää ma niisama istuma vaid liitun Kaitseliiduga. Minu jaoks tundus välistatud, et enam ei veeda ma nädalavahetusi metsas, ei täienda ennast kogemuste ja seiklustega ning ei täiusta end uute teadmiste ja oskustega. Niisiis, kui 19 kukkus andsin ma avalduse sisse ja mõne aja möödudes sain kinnituse, et olen liikmeks võetud. Emotsioonid olid ülevad, sest nii palju ootas ees – põhjalikum väljaõpe, uus seltskond ja teistsugused väljakutsed.

Kohati oli kurb, sest oleks tahtnud veel palju kodutütrena teha, kuid Kaitseliiduga liitumine ei hoia mind eemal noorte tegevustest. Endiselt käin laagrites ja õppepäevadel, lihtsalt mitte osalejana vaid abilisena ja rühmavanemana. Endiselt näen ma oma sõpru, kes veel noorteorganisatsioonis on ja endiselt kogen samu, toredaid emotsioone.

 

 

 

 

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Iilikeste laager

Carelin Tuul- Iilikeste rühma rühmavanem

 

Augusti kuus sai täidetud Isamaalise haridus programmi taotlus, et saada rahastus kaua oodatud rühmalaagrile. Nüüd kui esimene rühmalaager läbi, saan jagada muljeid. Laupäeval 27.10 külmas ja ootusärevuses Rahvusraamatukogu ees oodates Iilikeste ja Öökullide rühma kodutütreid, oli hirm, et äkki jäi keegi haigeks ja ei saagi viimasel hetkel tulla, aga järgneva kümne minuti jooksul olid 17 kodutütart 18st kohal. Jõudis ka viimane kodutütar ja siis tuli kohe buss, kuhu kõik kiirustasid sooja.

Poolteist tundi sõitu ja jõudsime Simisalu loodusmajja, kus jaotasime magamiskohad ja rääkisime, mis laagris plaanis on. Peale sisseseadmist ja tiimitöö mänge, sõime lõunat ning peale seda panime kotid valmis, et minna rappa matkama. Saime nautida karget varast ”talve” ja lumesadu. Kodutütred olid meeletult tublid ja hoidsid meeleolu kogu aeg üleval. Rabas õpetas neile Lilleküla rühmavanem Merle uusi tarkusi, raba ja looduse kohta. Kodutütred kogusid rabavett, sammalt, mustikavarsi jpm. et neid hiljem mikroskoobi alt vaadata. Raisku ei läinud laagris midagi korjatud mustikavartest ja kuusevõrsetest tehti ka veel hiljem teed, mida kodutütred ja juhendajad nautida said. Laupäeva õhtul õpiti patsi punuma, neid juhendas sellega Iilikeste rühmavanema abi Kristi. Töötoa lõpuks olid kõigil patsid peas. Kuid päev polnud veel läbi, peale õhtusöögi söömist oli aeg vaadata vana Eesti klassikut ,,Arabella mereröövli tütart”, mis tüdrukutele väga meeldis kuna õhtu oli veel noor, veetsime selle ühiseid seltskonnamänge mängides. Eriti suureks lemmikuks oli Maffia, mida me lõpuks mängisime terve laagri peale üle 20 korra.

Uus päev algas väga rõõmsalt naerujooga saatel, mida viis läbi Merle. Tohutult tore oli, et kõik tüdrukud tegid pealt vaadates imelikke harjutusi kaasa suure lustiga. Peale naermist ja söömist, algas arutlev loeng keskkonnast, kus tüdrukud õppisid taaskasutamisest ja plastikust. Mis laager see on ilma sõlmedeta. Sõlmede töötuba viis läbi Lilleküla rühmavanema abi Jaanika, uued said harjutada värskelt omandatut ja vanad tuletada meelde varasemaid teadmisi. Tagasiside andmine käis pisut teisiti kui tavaliselt, tagasiside joonistati vanale tapeedirullile, kõik pidid kujutama tapeedile enda lemmik tegevuse või kogemuse laagrist. Enne laagri lõpetamist sai mängitud viimast korda Maffiat, et lõppude lõpuks teada saada, kes see maffia siis on. Laagriga jäid rahule nii suured kui väiksed.

Kõige suuremad tänusõnad lähevad Jaanikale, Merlele ja Kristile, kes aitasid laagri kujunemisele ja hilisemale sujumisele! Tahan ka lisada, et Tallinna ringkonnas on kõige vahvamad ja särtsakamad kodtütred, kellega läheksin igakell uuesti laagrisse!

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Must kotkas 2018

Meie jaoks tegi võistluse eriliseks juba see, olime esimest korda täiskasvanute arvestuses (olime juba kolm päeva olnud Kaitseliidu liikmed). Emotsioonid olid laes. Mandaadis olles aga oli keeruline uskuda, et me oleme täiskasvanud. Kõlas lause: „Kindel, et te noored pole?“ (spoiler alert- see polnud ainus kord, kui seda kuulsime).

Tunne rajal olles oli peaaegu sama nagu kodutütarde retkedel, kuid siiski oli palju uusi ülesandeid ning rajalgi tuli ette ootamatuid olukordi. Näiteks öösel keset paksu metsa ilmus meie ette aed. Aia sees oli ikka samasugune mets ning läheduses polnud ühtegi seletavat silti. Mis muud, kui läksime ringiga. Kahjuks pidime ühe punkti ka vahele jätma, sest aeg surus peale ja meil oli punkti veel pikk-pikk tee, not to mention the fact, et olime keset võssi.

Kui teel olles võisime pigem olla vaiksed ning oma mõtteid mõelda, siis punkti jõudes saime ootamatu energialaksu (loe: enda arust normaalsed, kuid kõrvalt vaadates tähelepanu äratavad). Jõudes võistluse teise poolde ning lõpule lähemale oli motivatsioon kohati kaheldav. Vihma sadas ning rada koosnes motivatsioonisirgetest. Otsustasime teha väikse pausi ühes maantee äärses bussipeatuses. Mõne minuti pärast kohtasime ka teist tiimi. Liikusime koos edasi mööda metsateed ja meie üllatuseks hüppasid metsast välja kaks lõbusas tujus olevat kassipoega. Üsna kiiresti jõudsime järeldusele, et kiisud olid meelega sinna viidud ja jäetud omapead. Helistasime korraldajatele ning saime korralduse viia nad järgmisesse KP-sse. Seda meile kaks korda ütlema ei pidanud. Panime kassid põue, vihma eest varju ja hakkasime punkti poole astuma. Vist ei pea mainima, et motivatsioon tõusis lakke.

Üleüldiselt oli võistlus kogemuste rikas (eriti meie jaoks uued ülesanded) ja võisime rahule jääda. Kindlasti oli see väljakutse Kaiele, kes pidi hiljem võistlejad koju transportima (olles pea 50h magamata olnud). Siit väike soovitus: don’t not sleep and drive!

Jääme ootama uusi põnevaid seiklusi täiskasvanute arvestuses ning oleme valmis järgmisi takistusi ületama.

DSC_1615.JPG

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Ernake 2018

Kuigi Ernakese võistlus toimus juba juuni alguses, siis nüüd on tüdrukud valmis sellest rääkima ja oma muljeid jagama. Seekordne võistlus oli nii ootamatute takistustega, et kõik osalejad ja korraldajad said uue kogemuse võrra rikkamaks.

Oma loo jutustavad : Kätlin ja Kaie (Athena seeniorid)

Angelika Naris: „16. aasta jooksul ei ole veel midagi sellist juhtunud…“

Võistlus algas nagu iga tavaline retk. Athena tiim oma imeliste juhendajate Bärbeli ja Mariaga asusid teele Plangust. Emotsioonid olid laes ja bussisõit oli meeleolukas nagu alati.

Kohale jõudes oli ilm ilus, läbisime mandaadi ja valmistusime rajale minekuks. Meie positiivseks üllatuseks, oli Bärbel meile sebinud camelbakid. Kui teised tiimid läksid rajale suurte seljakottidega või punnis rakmetega, läksime meie oma pisikeste joogikottidega ja kahe salvetaskuga. Kuna varustust ei olnud palju, saime kõik ilusti ära mahutatud. Mitmed tiimid imestasid meie saavutuse üle.

Pakkimise ajal saime aru, et teised tiimid on kadunud. Siis meile meenus briifing, mis sai sellel hetkel läbi. Õnneks meie juhendajad said teiste tiimide esindajatelt vajaliku info.

Meie start oli kümne paiku õhtul. Esimese punktini oli aega umbes 30 minutit. Need olid kõige ettearvatumad pool tundi meie Athena aja jooksul. Peale lühikest ekslemist jõudsime vajaliku metsasihini, mis pidi otse punkti viima. Teel olles ilmus meie taha auto ning refleksist panime metsa poole ajama. Siis see juhtuski. Kõlas lause: ,,Kutid, nüüd on halvasti.“ Meie vaatevälja ilmus esmapilgul väikse haavaga Grete-Kai (edaspidi Kaie). Peale kiiret ülevaatust hämaras ja esmaabi (loe: salvräti andmise), otsustasime punkti joosta.

Seal ootas meid peakohtuniku GD, mille pärast me metsa jooksime ning mille tulede abil nägime, milline meie olukord tegelikult oli. „Kas asi on väga hull?“ küsis Kaie pärast meie kolme suurt ehmatust (kolm kooris: OIIIIIII). Tagasivaadates naerame juhtunu üle aga kohapeal jõudis esmane šokk Kaieni. Meie kolm teadsime, et asi on üpris halb, kuid mõistus ei tahtnud seda tunnistada. Lause peale, et Kaie peab EMO-sse viima, hakkasime paanikas väitma, et asi ei ole nii hull ja oleme võimelised kõik koos jätkama. Eriti püüdis haavatu ise seda peale suruda peakohtunikule. Kuid tuli leppida faktiga, et Kaie peab mõnest punktist puuduma (vähemalt nii me lootsime).

Siit läheb lugu kaheks:

¾ Athenast jätkas vapralt ning tegi läbi esimese punkti, kus oli vaja mõistust kasutada. Samal ajal ketras peas mõte, et äkki järgmises avatud punktis saame jätkata neljakesi nagu midagi poleks juhtunud.

Kaie teekond Lõuna-Eesti haigla EMO-sse:

Mul oli umbes 3 tundi korralik šokk ja pisarad voolasid, isegi ilma valuta. Peakohtunik viis mu Krabi koolimajja, kus oli staap ja ka meie juhendajad, kes midagi juhtunust ei teadnud. Eesmärgiks oli mu saamine medi-autosse, et teha esmane ülevaatus ja otsustada, mis edasi. Vahepeal tulid ka Bärbel ja Maria, kes hiljem minuga haiglasse tulid. Meedik arvas, et võib-olla ei peagi õmblema. EMO-sse jõudes võeti stripid ära ja vaadati haav üle. Ka seal öeldi alguses, et max 1 õmblus, kui aga natuke aega oli möödas, tuli arst tagasi sama reaktsiooniga, mis mu tiimiliikmetel oli: ,,OI, siin peab küll õmblema.“ Saingi oma 4 õmblust ja järgmiseks seikluseks oli Circkle K leidmine Võrus.

Maria leidis, et linnas on neid 2 ja muidugi esimesena läksime sinna, mis oli kinni. Kuna Bärbel linna ei tundnud, otsustas ta hetkes, et keeraks ühel ristmikul vasakule. Peale lühikest sõitu, nägime kaugel Circkle K logo tulesid. Kostis rõõmuhüüd. Vahepeal olid ka tüdrukud rajalt helistanud, et uurida, kuidas mul läheb. Kahjuks pidin ütlema, et nad jäävad rajale kolmekesi. Peale peatust otsustasime sõita avatud punkti ja teha seal ka pisike uinak…

Samal ajal, kui Kaie seikles ja Võru linna avastas, jalutasime me järgmisesse punkti. Ainus asi, millest tol hetkel mõelda suutsime oli, et Kaie oleks saanud vajaliku ravi ning terve (kui välja jätta väike joon ta näol). Kui küsisime juhendajatelt Kaie seisundit, saime meie rõõmuks haavatuga ka ise rääkida. Kahjuks häid uudiseid, peale selle, et ta on elus, me ei saanud. Pidime jätkama sellises koosseisus nagu olime jäänud esimesest punktist. Mis seal ikka!

Kuna võistlused on enamasti neljaliikmelistele võistkondadele, olid ka Ernakese ülesanded mõeldud neljale inimesele. Proovisime siis igas punktis oma 6 käega asendada 8 kätt. Saime hästi hakkama sellise ülesandega ja KP-des läks päris hästi.

Vestlesime omavahel ja mõtlesime, et millal näeme oma puuduolevat liiget ja juhendajaid. Siis see juhtuski. Jõudsime KP3-e ning nägime seal mitmeid autosid. Jooksime otsima enda tuttavat üheksakohalist bussi, mille me enda rõõmuks mõne minuti pärast leidsime. Bussi ümber oli vaikus, kedagi ei liikunud ringi. Otsustasime piiluda aknast ja seal nad olid, magamiskottides ja põõnasid rahulikult. Ega me pikalt ei oodanud ning äratasime nad oma iluunest. Õnneks oli just taimede punkt see, kus toetust saime, sest nagu paljud võivad teada, ei ole floora ja fauna meie tugevaim külg…

Kaie: Esimeses punktis käitusid nad veel täitsa normaalselt ning said ka ülesandega hakkama. Pärast sõitsime me tagasi kooli ja tegime pikema uinaku. Hommikul käisime staabis ning iga teine inimene vaatas mulle otsa ja ütles: ,, Sina oledki see tüdruk.“ Järgmine punkti, mida saime külastada oli sõlmed. Seal saime pikemalt koos olla tiimiga ja seal oli see hetk, kui ma sain aru, kui maunod me rajal võime olla. Esiteks olid uued naljad tekkinud, mis ei olnud loogilised ja Liisi otsustas meile esineda doktor Avena ning laulda paar laulu. Ma pöördusin Maria poole ja küsisin: ,,Miks sa tuled meiega kaasa, kui me nii käitume?“

Ülejäänud võistlus kulges nagu tavaliselt, käisime punktist punkti, lahendasime ülesandeid ja eirasime vastutegevust. Jõudsime järgmisesse avatud punkti, mis oli paadipunkt. Istusime lähedal olevale pingile, nägime 25m kaugusel olevat bussi meie juhendajate ja Kaiega, kuid ligemale ei hakanud minema. Kuna me polnud kindlad, kas võime enne punkti asumist nendega suhelda, siis vahe meie ja nende vahel säilis.

Kui lõpuks oli ülesande lahendamise aeg, siis saime ka muljetada veidikene teistega. Varasemalt olime harjutanud paadisõitu neljakesi, kuid justkui etteteades oli mõlasid siis vaid kolm. Aeg läks käima, lükkasime paadi vette, haarasime mõlad ning panime ajama. Kui tavaliselt on paadisõidul süsteem, et kõik teevad ühte tempoga, siis meie puhul see ei toimi. Mõlatasime kõik omas tempos, tegime ringi ümber tähise ja peagi sai kohtunik stopperi kinnivajutada. „Ei ole võimalik“, mõtlesime meie. Kolmekesi tegime parima aja. Kuivatasime jalad, sättisime varustuse selja ning asusime viimaste punktide poole teele. Peagi oligi lõpujooks ning finishijoone ületamine.

Loomulikult ootasid juba 50 meetrit enne lõppu Bärbel, Maria ja Kaie ning motiveerisid ja jooksid koos meiega lõpuni. Peale rõõmustamist ja kiireid hingetõmbeid avastasime, millises olukorras me tegelikult olime.

Algab draama: Alguses oli kõik nagu ikka. Paadipunktist jäi meelde soe järveke ning Bärbel oli nõus meid sulistama viima. Tagasiteel saime teada, et oleme väga aktuaalne kõneteema. Tagasi kooli juurde jõudes nägime juba eemalt suurt rahvahulka ning rahulolematuid pilke. Tuli välja, et juhendajatele oli meelehärmi põhjustanud see, et meile ei antud karistuspunkte. Teise silmis tundus nagu Kaie oleks katkestanud. Tegelikult oli otsuse teinud peakohtunik, et ta rajale oma tervise heaolu nimel ei saa (olukorra seletas ta lahti ka lõpurivistusel peetud kõnes).

Kui ootasime tulemusi ja mängisime kaarte kooli koridoris, tuli meie juurde kodutütarde endine peavanem Angelika. Mainisime ka talle, et peaaegu kõik on pahased meie peale kohtuniku otsuse tõttu. Selle peale lohutas ta meid elutarkusega, et kõik ei saagi alati õnnelikud olla. See andis meile kindlustunde.

Lõpurivistusel oli tekkinud kaks osapoolt – need kes leppisid olukorraga ning need, kes mossitasid (toome siinkohal välja, et peamised mossitajad olid juhendajad). Pärast peakohtuniku ja Angelika kõnet ning pikka vaidlust, avalikustati tulemused. Athena sai esindusliku kolmanda koha, mis tegelikult ajas olukorraga leppimatuid veel rohkem raevu. Täiskasvanute kohta oli Marial väga hea tähelepanek.

„Neilt oleks nagu midagi äravõetud. Tegelikult polnud nad seal muud tegemas, kui lapsi toetamas. Lapsed unustati täielikult. Kelle võistlus see siis on? Juhendajate või kodutütarde?“

Veel lisas ta meie kohta: „Te ei kaotanud sellises olukorras pead. Vaid rajale jäänud tüdrukud andsid endast parima. Olles kolmekesi, tegi nad paadiülesandes kiireima tulemuse. Te olite tugevad ja saite hakkama. Kunagi ei tea, milliseks planeeritud nädalavahetus kujuneb. Aga väga hea oli teiega seal Tartus lõpuks trepi peal burksi süüa.“

Athena liige Rebecca ütles võistluse kohta nii: „Kindlasti polnud saavutatud koht see, mida olime lootnud algselt saada, kuid tunnen uhkust, et suutsime (allesjäänud) tiimiga ületada kõik ettetulnud takistused. Kokkuvõttes võib öelda, et suutsime halvimast situatsioonist võtta parima ja võidelda end nii kõrgele kohale kui võimalik.“

 

Bärbel Salumäe kirjutab:

Sinna lihtsalt pidi minema juhendajana kaasa. Juba lihtsalt seepärast, et me läksime ju esikohta koju tooma. Tüdrukud olid selle nimel palju vaeva näinud ja erinevate inimeste abiga treeninud, õppinud. Ja lisaks sellises koosseisus siis viimast korda.

Ühelgi võistlusel ei ole ma sõna otseses mõttes nii palju nutnud ja kui aus olla, siis ka rõõmustanud. Uhkust tundunud. Nende nutikus, oskus kombineerida ja toime tulla minimaalsete vahenditega – kiiduväärt!

Tüdrukutele head soovid kaasa antud, kallistatud ja seal nad lähevad. Ja siis meie Mariaga. Otsustame minna magama ära. Ja siis tunnike pärast starti saame kõne, et otsitakse Tallinna juhendajat. Esimene mõte, et mida värki, mis toimub. Ja siis ma näen Kaiet. Silm paistes, haav peast ja nägu täis pisaraid. Ja ometi see ei tundnud nii hull, kui tegelikkuses oli. Vaid vähem kui cm küsimus ja oleks jooksnud omal haava konkreetselt juba silma… Peakohtuniku otsus, et Kaie ei jätka, kuigi viimane seda väga soovis, oli kõigile mõrudaks maitseks Tema viimane Ernake. ja mõtted võidust muudkui kadus ja kadus ja kadus. Ka lootus esikolmikusse tulla vaikselt kadus. Ei jäänuki muud üle, kui siiski kenasti kaasa elada veel rajal olevatele tüdrukutele, loota, et teevad kõike nii hästi kui suudavad, ja et ei kahetse midagi. Ja nii tehtigi.

Kõige enam, mida ma arvan, et oleme suutnud oma juhtidega tüdrukutele sisestada aastate jooksul on see, et läheb kuidas läheb, aga kahetseda ei tohi midagi. Kõik raskused saab ületada võtku see aega kaua võtab. Tuleb oma erimeelsused, halvad kogemused alla suruda ja mõelda vaid edasisele. Ma tõesti olen uhke tüdrukute üle, et nad seda suutsid. Ja selle tõestuseks on saavutatud III koht. Olgugi, et selle üle oli draamat enam kui küll ja sellest räägitakse veel tänagi, aga meie teame, et see oli tüdrukute tubli saavutus rajal, kus nad andsid endast kõik. See oli tüdrukute puhas võit. Olen uhke Teie üle! Olen uhke teie saavutuste üle! Olen tänulik, et kinkisite oma aastad meie organisatsioonile ja kingite neid ka edaspidi uusi välja õpetades 💙 see on suurim tänu, mida noor saab oma juhendajatele kinkida💙

Kõige lõpuks:

75% Athena liikmetest oli see võistlus viimane kodutütarde arvestuses. Loomulikult oleks võinud see paremini minna, kuid samas on see õppetund noortematele, sest kunagi ei tea, mis võib võistlusel juhtuda. Kindlasti harisime selle juhtumiga korraldajaid ja peavanemat, sest varasemalt ei olnud midagi sellist juhtunud.

Sa võid tunda floorat ja faunat või joosta teistest kiiremini, kuid elu on ettearvamatu. Takistused on ületamiseks ning alati tuleb võtta parim, mis võtta annab.

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Kodutütred merenoorkotkaid toitlustamas

Squad KT rühmavanemana olen ma juba mitmeid aastaid teinud koostööd merenoorkotkastega, et poisid, saaksid laevas olles korraliku kõhutäie. Kõige esimesel korral käisin ise ka kohal ja proovisin ise järgi, mida tähendab laeva kambüüsis kokkamine. Nüüd juba oskan tüdrukutele rääkida ja soovitada ning vajadusel häid nõuandeid jagada. Maria Järvis

 

Mina Carolina (Squad KT) ja Elyse-Bety (MANK) käisime juuni alguses uutele Merenoorkotkastele süüa tegemas, kes tegid lennusadama muuseumi laeva Maru peal baaslaagrit. Meie osa algas umbes tund peale laagri algust, kus hakkasime tegema õhtusööki, milleks olid friikartulid, viinerid ja kurgi-tomati salat. Panni peal friikartulite ja viineritega tegemisega kaasnes alguses parajaid viperusi. Saime söögi valmis ja kõik olid rahud. Siis oli aeg poistel laager avada kus ka meie panime oma pidulikud vormid selga ja võtsime osa. Peale seda nad hakkasid sõlmi õppima mida laevas läheb vaja ja ööpatrulle määrama. Meie läksime ära nende juhendaja Asbergi laevale ööseks magama.

Hommikul vara pidi ärkama ja hakkama tegema putru mida tuli natuke palju, aga kõik said söödud. Peale seda hakati eilseid sõlmi praktiseerima ülesannetega. Saime pealt vaadata. Paadi sildumist tegid ka läbi kuidas laeva külge siduda seda. Meie sellel ajal hakkasime tegema neile lõunasööki milleks olid makaronid hakkliha ja kurgi-tomati salatiga. Seda söödi rohkelt lausa. Kusjuures nõud pesid poisid ise kõik. Iga söögikorra lõpus oli kaks poissi kes pesid nõusid. Peale sööki oli võimalus merele minna. Ja sellega oli see imetore aeg läbi, kusjuures merekotkad on väga sõbralikud ja hakkajad.

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Ajateenijal töövarjuks

Kirjutab Squad rühma kodutütar Carolina Sildam

Heihei. Minu Kuperjanovisse retk algas sellest et mu kallis rühmavanem jagas gruppi et tüdrukud ajateenija töövarjuks. Nii ma siis regasin ära ennast veidi enne augustit sain teada kuupäeva ja kella. Koha sain ise valida.

Minu sõit Kuperjanovisse algas juba päev varem 7ndal augustil. Selle veetsin Võrus olles, kohalike vaatamisväärsustega tutvudes. Kolmapäeva hommikul jõudsin veidi enne 10 sinna. Esimese asjana saime kätte vormid ja panime selga. See järel viidi meid kasarmusse ja tehti tutvustav ringkäik, kus näidati kuidas ajateenijad elavad. Millised on nende eluruumid, puhkeruumid ja räägiti juurde ka ajakavast ning üleüldse sõduri elust.

Ööbisime miinipilduja kompanii ruumides, sest sel aastal uut rühma ei võetud. Me liikusime koos tagala kompaniiga, kes olid juuli alguses ajateenistusse tulnud. Meid viidi kasitakaga harjutusväljakule, kus saime ajateenijate harjutusi vaadata. Nad õppisid viimaseid asju järgmise nädala eksamiks. Ehk siis vana nimega SBK ja nüüdse nimega laskuri kursuse eksamiks.

Küll aga anti meile endale kaardid kätte ja saime orienteeruda vahepeal. Öörahu lükkus 20minutit edasi, sest kaks rühma jõudsin hiljem kohale ja süüa saime veidi enne kella 10õhtul. Järgmisel hommikul oli 6st äratus ja 5minutit oli aega, et riietuda. Oli hommikuvõimeline, kus meeste suust oli kuulda, et jooksu pikkus oli lühem ja võimlemine lihtsam. Ei tea, kas meie pärast? Ka sai kuulda palju et esimesel päeval oli söök olnud väga hea. Peale võimelist oli vaba aega ja 7 pidime rivvi võtma jälle, et sööma minna. Saime seal kuulda, et me kohati tegime paremini taktsammu marssi kui mehed. Hommikuks oli mannapuder ja croissant. Peale sööki võtsime söökla juures rivvi ja tänasime söögi eest.

Kõndisime jälle taktsammu marsiga tagasi. Jõudsime rivi platsile tagasi, siis kontrolliti meestel küüsi, habet, kukalt ja asju mis neil taskus. Pärast seda läksid mehed metsa ja me jäime linnakusse. Tutvusime sõduri varustusega ja linnakuga mis seal oli. Väga meeldejääv 24h oli seal ja endalgi tekkis tahtmine sinna aega teenima minna. Kui veel selline võimalus tekib, siis soovitan kõigil minna, sest see annab ainult kogemusi juurde. Isegi tahaks veel minna. Väga lahe, et kaitseministeerium sellise asja korraldas!

Kaitseministeeriumi Facebooki lehel Naised riigikaitses, on teiste noorte kogemused ja rohkem pildimaterjali. Mine uuri järgi!

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

KVÜÕA Kõrgeim Sõjakool

Mina Caroina Squadist ja Mirjam Pelgulinnast seadsime oma sammud 19oktoobri hommikul Tartu poole, kus me käisime Kõrgemas Sõjakoolis.

Meile näidati kooli muuseumi kus oli läbi ajaloo erinevad märgid ja asjad mida kaitsevägi kuid ka kaitseliit kasutanud. Leidsime ka kaitseliidu märkide juures Tallinna Toompea malevkonna märgi. Muuseumis jõudsime kaks korda käia enne kui Rocca kool – Kellega koos meile ekskursiooni tehti, jõudis ja peale tutvustavat esitlust. Teise korra ajal tehti ka meiega väike intervjuu kus uuriti kust kuulsime sellest ja kas tahame ise ka sinna õppima minna. Jäime silma neile, kui asjast huvitatud võrreldes teistega sest me küsisime koguaeg küsimusi ja rääkisime juttu muuseumis.

Peale muuseumis olemist näidati meile relvi kus sai neid kõiki ka käes hoida jms. Eriti palju uut relvades polnud, kuid mõned üksikud olid küll mida varem näinud polnud. Sai seal juures ka proovida vesti ja seljakotti koos relvaga. Sealt edasi näidati meile nö kasiinot ehk siis puhkeruumi ja kohta kus nad koosolekuid peavad. Saime ka ühte magamistuba näha. Paraku meie seiklused lõppesid sellega, sest mõlemal on laagrid õhtul. Aga saime sealt meeneid ka kaasa.

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Metsaseiklused Squadi moodi

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et me teeme seda kõike juba teist aastat järjest. Võtame tugevamad ja vapramad ning viime nad metsa.

Meie sügisene metsalaager näeb välja siis selline. Varahommikul, nii umbes kell viis hommikul on kõik valmis baaslaagrist väljasõitmiseks. Noored saavad kaasa metsa natuke kuivi puid ja vett. Toit tuleb neil metsas ise valmistada. Selleks on nad saanud varasemalt võimaluse kõige vajaliku kaasavõtmiseks. Tagasi baaslaagrisse lubame noored alles  siis kui kõigil on puud otsas, lõkked kustunud, külm ning vihm naha vahele pugenud ja kährikud koos konnadega reaalselt laagrisse pressima hakkavad. Sel korral jõudsime tagasi südaööks ja magama saime ehk kell üks öösel. Kell viis hommikul olime kõik valmis uuesti metsa liikuma.

Kõige toredam õhtuse noorte metsast äratoomise juures on see, et mitte kunagi ei tea ju, kes esimesena peale korjatakse ja kelle juurde viimasena kohale jõutakse. Omavaheline raadioside on täis nii pettumust kui rõõmustamist.  Siis saab vaid paar tundi magada ja kõik algab otsast peale. Teise päeva võlu on see, et siis on enamus toitu juba otsas ja peab veel nutikam olema.

Kui päris olukorras pole see ehk võimalik põhjalikke ettevalmistusi teha, siis noorte nutikus kasvab koguaeg. Mina ütlen alati, kui metsas tekib uusi mõtteid, mida noortele õpetada või kasvõi üks laps õpib midagi uut juurde, siis on laager oma eesmärgi täitnud.

Mida me siis sel korral õppisime või kõrvataha panime. Esiteks. Kui sul on külm ja pime ja märg, siis on kaks olulist asja tuli ja varjualune. Tule ülessaamiseks on sul vaja kuivi puid või palju tahtejõudu. Kui puud on märjad ja kirves ei võta, siis nuga ikka on abiks. Gaasipriimus sobib suurepäraselt ka puude kuivatamiseks, et see lõke lõpuks süttiks. Metsa all vedelevad märjad puud pole sugugi kasutud. Reaalselt kuivavad need lõkkes ära ja sul on olemas korralik lõke koguaeg. Kui leiad eelmise inimese jäetud lõkkekohast veel soojad puud, siis kasuta seda kindlasti uue lõkke tegemiseks. Puu üksi ei taha põleda. Kui sul on süütetabletid, siis peotäis peenikesi oksi kuivab selle põledes juba piisavalt, et nad ise tuld haaraksid. Aga kui sul juhtub olema veel terve suur pappkast mida põletada, siis ära raiska kasti niisama, vaid murra eelnevalt hunnik peenikesi oksi ikkagi puruks ja kasuta neid, et lõke põlema saada. Kuivata lõkke ääres võimalusel puid ja hoia neid varjus.

Hoia iseennast ka varjus. Ja kui tekib vihmast paus, siis pane kiirelt oma riided lõkke kohale kuivama. Sest kunagi ei tea, millal jälle see võimalus avaneb. Metsa minnes võta kõik riided kaasa, mis vähegi mahuvad. Ja kui kodus tundub mõni jope liiga soe, siis metsas on see alati abiks. Kuivad sokid ja soe pesu samuti. Need on lausa asendamatud. Ära karda sõbralt riideid juurde küsida. Müts ja kindad on kohustuslikud. Kui sa just külmkapis elama harjunud pole.

Söögiga on nii. Kui sulle antakse võimalus kodust ise süüa kaasa võtta, siis võta kaasa nii soolast kui magusat. Eelista naturaalset liha vorstile ja lõkkel küpsetatud kartulid on imelised. Vahukommid ja pannkoogid- imelised!

Väga pisike pildigalerii meie tegemistest, sest nii uskumatu, kui see ka ei tundu, siis 16 tunni jooksul oli aega teha vaid paar pilti. Ja teise päeva 9 tundi möödusid nagu keegi oleks korraks sõrmi nipsutanud.

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Olümpiamängude aasta organisatsioonis

Tekst: Bärbel Salumäe
Pildid: Iiris Prosa ja NK Lilleküla rühma noorkotkas

 

DSC06713

Tallinna kodutütarde ja noorkotkaste juhtidel oli sellel aastal, täpsemalt 13-15.september, au korraldada Kodutütarde ja Noorte Kotkaste olümpiamänge.

Ettevalmistused algasid juba aasta varem erinevate ülesannete väljamõtlemiste, meeskonna kokku panekuga jne. Tahan kohe postituse alguses tänada kõiki neid toredaid noortejuhte ja noori, kes ürituse läbiviimisse endast nii palju andsid!

This slideshow requires JavaScript.

Niisiis: Meie organisatsiooni olümpiamängud sarnanevad oma oleku ja läbiviimise poolelt väga palju kooliolümpiamängudele. Kohale oli kutsutud igast malevast 12 noort, ehk 6 NK ja 6 KT. Seega oli olümpiale oodata ligi 200 noort üle Eesti.

Pakkusime enda poolt noortele kokku 11 erinevat spordiala: nii kiirust, jõudu, vastupidavust, täpsust kui ka teadmiste poolelt. Meie põhimõte oli, et iga noor on milleski hea, talle tuleb vaid võimalus anda.

Esimesel õhtul tegime kohe ööjooksu – ilmselt üks kõige rohkem traditsioonilisele spordile ligilähedane ala: Suurematel, 13 + vanuses noortel, oli 30 min aega, et joosta nii mitutuhat meetrit, kui nad jaksavad ja noorematel 20 minutit. Nooremate võitja läbitud maa oli 5500 m ja suurematel 7800 meetrit.

Järgmisel päeval ärgates arvasid nii mitmedki noored, et kui esimene õhtu algas nii tugeva spordimaitsega, siis ilmselt see ka selliselt jätkub. Aga EI. See-eest oli palju nalja meil kavas teha ja seda tehtud ka sai.

Pakkusime spordialadest välja:

  • koormav kaugushüpe (kaugushüpe hantlitega)
  • tormijooks (100 m jooks, takistuseks “langevari”
  • Palliralli (60 m hüpata võimlemispalliga)
  • Lestajooks (60 m läbimine lestad jalas, raja peal tõkked, mida pidi ületama)
  • Lamab hüppenöör (algasend lamav, 1 min hüppamiseks, iga 15 sekundi tagant tuli minna lamavasse asendisse ja siis jätkata hüppamisega)
  • Käsipalli penaltiseeria (täpsusevise vastavasse alasse, kus iga ala andis oma arvu punkte)
  • Odavise (viskamiseks vahtplastoda)
  • Rippumine (noorem vanusegrupp, ripub lõuatõstekangil nii kaua kui jaksab)
  • Põlvetõste (vanem vanusegrupp, 1 minut ja kätele toetudes peab tõstma põlvi nii mitu korda kui suudab, jalgu vahepeal maha panna ei tohi).

This slideshow requires JavaScript.

Oli rõõm kuulata, kuidas noortele meie alad meeldisid ja mitmed juhid said siit omale kaasa head mõtted, mida oma kodumalevast kas laagrites või õppepäevadel korraldada võiks.

Aga ega sellega siis meie olümpiamängud lõppenud: õhtul oli veel olümpiamängude teemaline viktoriin ning selle järges retrospordidisko “Suusabaasis on tantsupidu”.

Ja kolmas päev sportimist, sellega tuleb üritusele ka joon alla tõmmata. Viimase spordialana pakkusime välja Rogaini, mille viis läbi hea koostööpartner OK Nõmme.
Linnulennult 9 km, aega 2 h, et kõik punktid oma soovi kohaselt läbida (valikorienteerumise süsteem).

Ja pärast selle ala lõppu saime siis joone alla tõmmata, punktid kokku liita ning tulemused autasustamisel välja hüüda!

Sellel aastal läks esimene koht Sakalasse, teine Harjumaale ja kolmas Jõgeva.

Suur aitäh kaasa löömast ja meiega lõbutsemast! Kohtume juba uutel üritustel!

This slideshow requires JavaScript.

TÄNUSÕNAD:
Aitäh Maria, Minna, Vive, Triin, Katriin Gerli, Kätlin, Kasper, Signe, Reio, Erik, Hugo, Jaanika P, Kai, Joonas, Marleen, Kristlin, Ave, Silver ja kõik meie noored, kes abis käisid.

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Blog at WordPress.com.