ÜLK ja MANK kevadlaagri järelkaja

Tekst: Elsalill ja Emma Susanna Saulepi ema (Mank rühm)
Pildid: Vive Pandis

This slideshow requires JavaScript.

Reede, 11. mai hommikul ärkasid Elsalill ja Emma Susanna põnevusvärinaga hinges – ees ootas ÜLK ja MANK rühmade ühine kevadlaager.

Juba nädal aega oli Emma Susanna lasteaias oma sõpradele rääkinud, millise elevusega ta eesseisvat kodutütarde üritust ootab. Õhtupoolikul pakitigi viimased asjad seljakottidesse, haarati ootevalmilt seina ääres seisvad magamiskotid-matkamatid ning põnev seiklus võiski alata.

Kogunemine toimus kell 18.00 Kaitseliidu ruumides Uus-Tatari 25A. Uksel võttis tulijaid naerusuil vastu MANK rühmavanem Eha Tenso, majas tervitasid laagrilisi sõbralikult ÜLK rühmavanem Vive Pandis ja Inge laht. Juba olid alanud tutvumismängud. Uudsest keskkonnast pisut heitunud tüdrukud sulandusid kiiresti seltskonda, peage sõbruneti omavanuse Isobeliga.

Reede õhtul ootas tüdrukuid esmalt ees kaks õppetundi, millest esimeses keskenduti järguõppele, teises räägiti tervisest ja hügieeni olulisusest. Kuna piigasid oli kohale tulnud 20, siis jagati seltskond kolmeks grupiks, iga grupiga viis õppetundi läbi üks rühmavanem. Vive poolt läbi viidud järguõppe tund oli väga huvitav. Kuna kõik oli uudne, oli tüdrukutel isegi pisut raskusi rahulikult istumise-kuulamisega ja aktiivse kaasatöötamisega.

Järgnesid praktilised tegevused – kes hakkas rühmavanem Inge juhendamisel õhtusööki valmistama, kes Vive juhendamisel näputööd tegema. Täiesti üllatuslikult osutus Elsalill erakordselt kannatlikuks käsitööhuviliseks, tehes oma esimesi edusamme heegeldamises. Aeg möödus linnutiivul ning peagi oligi käes aeg lauda istuda. Õhtusöögiks oli ülimaitsev koorene makaroniroog koos rikkaliku salatiga. Tühi kõht on ikka kõige parem kokk, seega tühjenesid taldrikud kiiresti ning nii mõnigi laps küsis toitu juurde. Köögis oli kerkimas veel pirukataigen, millest hiljem valmisid Inge valvsa pilgu all kaneelirullid ja viineripirukad.

Tunnike veedeti veel nii rahulikumaid kui hoogsamaid mänge mängides. Kuna kell oli juba päris pamatkamattide-magamiskottide valmisseadmine! Elsalille ja Emma Susanna ema oli paar päeva varem ostnud tüdrukutele omaenda isiklikud laste magamiskotid ja uued matkamatid – see oli uudis, mida oli tulnud ka lasteaia- ja koolisõpradega jagada. Kiire õhtune hambapesu ning võiski uute sõprade kõrvale magamiskotti pugeda. Esialgu tundus põrandal magamine üpris harjumatu ja ebamugav ning uni ei tahtnud kohe kuidagi tulla. Siiski sai väsimus varsti lastest võitu ning tüdrukud uinusid peagi.

Tundus, nagu ööd ei olekski vahepeal olnud – juba oli äratus, juba tuli WC ukse taga järjekorras koht sisse võtta, juba oli vaja riidessepanekuga kiirustada. Söögilaual ootasid piigasid mannapuder moosiga, võisaiad, kohukesed ja piim. Tüdrukud, kes kodus pudru peale nina kipuvad kirtsutama, sõid suurima isuga oma kausid tühjaks. Isegi Elsalill tunnistas, et täitsa hea puder oli!

Kõht täis, tuli veel kiiresti nõud pesta, vajalikud asjad seljakotti pista ning matk võiski alata. Esialgu küll Kitseküla raudteejaama, kus jäädi ootama Aegviidu rongi. Hommikuõhk oli mõnusalt karge, aga ees tõotas tulla palav ja päikeseline päev. Rongisõit mugavas kupees oli tüdrukute jaoks omaette elamus. Ees ootas küll pea tunnijagu sõitu, ent Inge jagatud ristsõnu lahendades möödus aeg märkamatult.

Aegviidus võttis kogu see mõnus matkaseltskond ritta, et seada sammud esimese sihtpunkti suunas – paari kilomeetri kaugusel oli ootamas Kivisaare ratsatalu. Tundus, et rändurid jõudsid kohale varem kui oodatud, sest ratsatalu õues võttis neid esialgu vastu täielik vaikus. Alles pärast seda, kui mõned ülemeelikumad matkasellid olid mitu korda suurt kellukest helistanud, ilmus kohale perenaine Reet.

Tüdrukud, kes olid lootnud kohe hobuseid näha, pidid paraku pettuma, sest kõigepealt rääkis perenaine pikalt-laialt oma talu tegemistest. Kuna jalutuskäik oli söögiisu tekitanud, võeti väike amps ka seljakottidesse pakitud võileibadest. Vahepeal liitus seltskonnaga lõbusa jutuga peremees. Seejärel suundus peremees tiigi taha mänguväljakut lahti monteerima, tüdrukute ülesandeks oli tükid maja ette vedada. Huvilised said proovida ka muruniitjaga töötamist. Kuna ratsatalus oli puude vahele üles seatud turnimisrada, on ilmselt üleliigne öelda, et kõik ootasid pikisilmi, millal neid sinna lubatakse. Oli võimalik ka batuudi peal hüpata ning kes soovis, võis tühja jänesepuuri uudistada. Elsalill, kes vedas peremehega kihla, et suudab batuudil järjest 100 istesse-püsti hüpet teha, võitiski kihlveo ning sai auhinnaks hobusepiltidega ratsatalu sokid. Lõpuks tehti perenaise juhatusel veel tiir majas, mis oma vanamoelise mööbli, avara lodža ning tühjusesse viiva 2. korruse uksega nägi seest välja nagu tõeline segasumma suvila.

Lõpuks jätsid külalised taluperemehega hüvasti, perenaine võttis jalgratta ning asuti teele Nelijärve suunas. Retk oli väsitav, tee suundus kord mäkke, kord mäest alla. Tempot üritati ergutada võidujooksuga mäest üles. Keskpäevaks jõuti lõpuks Nelijärve Puhkekeskusesse, kus ootas ees lõunasöök: hiigelports friikartuleid koos priske lihatükiga. Kuna terased pilgud olid maja kõrvalt avastanud uue seiklusraja, ei viitnud tüdrukud pikalt aega. Taldrikud tühjenesid kiiresti ning pealinna piigad lippasid puude vahele turnima.

Ja seejärel tuli kõige pikem ja vaevalisem osa päevast. Ratsatalu perenaise Reeda juhtimisel jätkati matka hobukopli suunas. Tee peale jäid Siniallikad, kus julgemad täitsid külma allikaveega oma veepudeleid. Edasi tundus, et see matk ei lõpegi kunagi. Matkasellide jalad olid väsinud, päike lõõskas taevas. Samm sammu ette, ikka edasi ja edasi… Hobustekopli poole, kuhu jõudmist oli pikisilmi oodatud. Õnneks vingerdas rada enamjaolt metsa vahel, kus puud vähekesegi päikese eest varju pakkusid. Palavust tundus olevat kindlalt 25 kraadi või enamgi.

Viimaks ometi avastati teerajalt esimesed kabjajäljed! Tüdrukud elavnesid märgatavalt, sammgi muutus nagu iseenesest reipamaks. Siiski tuli veel paar kilomeetrit kõndida, enne kui kauaoodatud karjakoplisse jõuti, kus lapsi oli ootamas neli hobust – Ritsi, Sanna, Airman ja Afrodi.

Taas järgnes perenaiselt pikk loeng hobuste eest hoolitsemisest. Hakkas juba tekkima kartus, et äkki ei jõutagi ratsutada, äkki oli kogu see pikk matk ette võetud vaid selleks, et eemalt hobuseid piielda. Lõpuks ometi läks Reet koos varem hobustega kokku puutunud tüdrukutega ratsudele koplisse järgi ning tõi nad lasipuu juurde.

Ja nüüd tuli päeva kõige põnevam osa! Esmalt sai iga huviline hobuseid harjata. Seejärel pandi loomadele sadulad selga ning igaüks sai teha väikese tiiru hobuse seljas. Elsalill ja Emma Susanna seadsid end kohe suure mustjaspruuni Sanna juurde järjekorda. Kumbki tüdruk ei kõhelnud hetkekski, kas ikka tasub hobuse selga ronida. Oli see ju esimene kord ratsutada! Üldse oli selles kevadlaagris Emma Susanna ja Elsalille jaoks palju esimesi kordi – esimene laager, esimene üritus üleüldse koos kodutütardega, esimene magamine magamiskotis, esimene nii pikk rongisõit, esimene kord nii pikalt matkata, esimene kord hobusega ratsutada…

Kui kõik olid saanud oma tiiru hobusel teha, avanes soovijail võimalus veel teisegi hobusega ratsutada. Elsalill ratsutas seekord Ritsiga, Emma Susanna ronis Afrodi selga. Airman nosis eemal koplis rohtu.

Ja hakkaski päike läänesuunda vajuma. Matkaseltskonda ootas ees veel õhtusöök Musta Täku Tallis. Küll maitses kartulipuder hakklihakastme ja salatiga hea! Juba mitmendat korda päeva jooksul täideti ka veepudeleid. Oli jäänud veel viimane pingutus – matk Jäneda rongijaama. Seekord ei olnud teel enam kuigi palju päikese eest varju andvaid puid. Lapsed vedasid tolmu sees väsinult jalgu järel, ent sellest hoolimata oli nurinat vähe kuulda. Tundub, et kodutütred ongi vastupidavad ja reipad matkajad, kellega koos võib julgelt nii mõnegi retke läbi teha.

Viimaks ometi jõuti Jäneda rongijaama. Hetkeks tekkis küll väike kahtlus, kummale poole jääb Tallinn. Oleks olnud üsna ebameeldiv üllatus end päeva lõpuks näiteks Narvast leida. Seltskonna kahtlused hajutas samas Tallinna rongi ootav proua. Õnneks leidsid kõik endale kupees ka istumis­koha, ehkki lahkelt infot jaganud tädi oli rõõmsameelselt kinnitanud, et ega istuma küll ei saa, see rong on alati väga täis!

Tagasisõit Tallinna tundus poole pikemana kui hommikul tulles. Aga mida lähemale Tallinn ja Kitseküla jaam jõudsid, seda elevamaks tüdrukud muutusid. Lõpuks oldigi kohal. Nüüd jäi veel tagasi Uus-Tatarisse marssida, et võtta hommikul sinna jäänud asjad, ning võiski igaüks koju puhkama suunduda. Kell oli 20.15 laupäeva õhtul. Eilne päev tundus olevat väga kaugel.

Päev oli pikk ja väsitav, maha kõnniti julgelt 15 km või enamgi, ent tüdrukud olid kõik väga vaprad ning väärivad vaid kiidusõnu oma vastupidavuse eest. ÜLK ja MANK kevadlaagrit jäid meenutama valutavad jalad ning päikesest põlenud näod. Siiski olen kindel, et kui tuleb järgmine kodutütarde laager, on ka Elsalill ja Emma Susanna kohe valmis taas kaasa lööma.

Advertisements
Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Sadama rühm Märjamaal

Tekst : Carmen Karu, Ingrid Prees
Pildid: Minna Pert

 

21.aprillil toimus Märjamaa kodutütardel ilu-ja tervisepäev, mis toimus Märjamaa noortekeskuses. Tallinna ringkonnast läks kaasa kolm kodutütart. Päev oli täis tihedalt ilu- ja teviseteemalisi tegevusi. Meid jaotati gruppideks ja grupid tegid tegevusi erinevas järjestuses. Laupäeva hommikut alustasime küpsisetordi tegemisega, millele järgnes esmaabi tund. Edasi toimusid mitu erinevat aktiivset tundi, milleks oli pilates ja hip-hop. Pilatest viis läbi meie ringkonnavanem Minna.Peale lõunasööki tegi üks grupp lilleseadet ja teine grupp sai õppida kosmeetiku käe abil nahahooldust. Toimus ka vestlus tervislikust toitumisest ja õhtupoole tegime smuutisid. Pärast seda rääkis küünetehnik ka küünte õigest hooldamisest. Päev oli tegus ja õpetlik ning jõudis kiiresti õhtusse.

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Squad rühma virtuaalmatkad

Kõlab nagu istuksime arvutis ja käiksime läbi erinevaid matkaradu. Tegelikult on sellel aastal kodutütarde ja noorte kotkaste organisatsioonis loodud keskkond, kuhu kõik meie noored saavad oma matkarajal läbitud kilomeetrid üles anda. Selleks on vaja näiteks endomondo äppi ja täislaetud akuga mobiiltelefoni. Siis tuleb sõbrad kaasa võtta ning matkama minna. Võid liikuda ka rattaga või rulluiskudel või ujuda. Kõik kilomeetrid lähevad arvesse. Ka patrullvõistluste omad.

Kuna meie põhibaasiks on Kaitseliidu Tallinna maleva tagala õppehoone kaks klassi, siis aegajalt juhtub, et kellegi teisel on neid klasse oluliselt rohkem vaja. Ja millega me aega siis ikka sisustame kui mitte matkamisega.

Kahel teisipäeval said noored ülesandeks koguda võimalikult palju kilomeetreid kahe tunni jooksul. Rajale läks mitmeid erinevaid gruppe ja kilomeetreid koguti ka erinevalt. Keskmiselt läbiti üheskoos kokku pea 200 kilomeetrit. Või isegi natukene üle.

Esimesel korral oli võitjameeskonnale välja pandud ka autasu. Kuum pitsa!

Sõpradega koos läbitud kilomeetrid on alati need kõige toredamad ja ägedad. Need kaovad kiirelt ning jäävad meelde pikaks ajaks.

Täpsemalt küsi virtuaalmatkamise kohta oma rühmavanemalt. Tule anna sinagi oma panus!!!

https://youtu.be/GC_i71sXUoU

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Sinilillejooks

Tekst: Katriin Ivanov
Pildid: Jaanika Kikkas ja Katriin Ivanov

Öökullide ja Nõmme rühma kodutütred osalesid Sinilillejooksul 22.märts. Abis oldi noortejooksul rajasuunajatena ja autasustamisel ning joosti ise ka nii noorte – ja põhijooksu. Samuti juhendajad jooksid.
Tutvustasime kodutütarde tegevust ja tegime joonistusnurka.

This slideshow requires JavaScript.

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Luurelaager 2018

Sellel aastal toimus juba kolmas luurelaager koostöös Kalevi jalaväepataljoniga. Sel korral tuli neli ajateenijat meie noori õpetama. Üks neist oli isegi vaid paar aastat tagasi olnud noorkotkas.

Aga alustame algusest.

Tavaliselt tuleb kokkulepe Kalevi JVPga juba pea pool aastat varem, sügisel. See on siis esmane. Luurelaagris on kindel ülesehitus, kuid igal aastal on midagi uut. Seega, meil väga palju enam omavahel arutada ei ole, ainult täpsustada kuupäevad ning väiksed muudatused.

Selle aasta suurimaks muudatuseks oli kahe eraldi rühma moodustamine. Ühes rühmas olid need, kes on planeeritud võistlejateks, või juba käivad võistlustel, teises rühmas, aga kõik teised noored.

Kaks eraldi rühma tähendasid kahte baaslaagrit ja erinevaid õppetunde. Ei saa öelda, et ka eraldi planeerimist või topelt abijõudu.

Kui algul olid appi tulnud ajateenijad üsna skeptilised, et ah, mis noored… Seda oleme kohanud juba ka kahel eelmisel aastal. Siis meie noortega esimestes luurepatrullides käies oli selge, et poisid pidid oma arvamust muutma.

Mõlema grupi osas jagus kõigil vaid kiidusõnu. Minu enamus aega kulus suuremas laagris, kus oli kokku 20 noort. Kui eelmisel aastal võttis kõik topeltkaua aega, siis sel aastal oli näha, et talve jooksul õpitu pole noortel mööda külgi alla jooksnud.

Nimelt oleme keskendudnud väga praktilistele asjadele. Näiteks sellele, et telk saaks kiirelt püsti pandud, noored juhid oskaksid hakkama saada mitme asja korraga tegemisele. Ning mis kõige olulisem, kui vaja abi küsida.

Kui me eelmisel aastal pärast rännakut hakkasime laagrit üles panema, siis tekkis tõeline kaos. Kõik asjad olid etteantud ajaks tegemata. Tegelikult pole ju keeruline. Panna üles telk, lõhkuda puud, teha süüa, telki kolida, koostada valvegraafikud.

Aga kui sa oled võsinud, unine, söömata ja 12-18 aastane, siis võib selline ülesannete andmine segadust tekitada.

Oleme poole aasta jooksul koolitanud Squad rühmas välja mitmeid noori just selleks, et nad oskaksid jagada ülesandeid prioriteetide järgi, ning suunata teatud tegevusi tegema samaaegselt erinevad noorte grupid.

Näiteks. Laagri esimesel õhtul pandi ühe grupi poolt üles kaks telki, samal ajal tegid osad noored kõigile süüa ning paar poissi lõhkusid puid. Kõik asjad said õigeaegselt tehtud. Kui etteantud ajast puudu jääb natuke, siis võib seda alati ju juurde küsida.

Kuna suurem grupp noori ja nö baaslaager oli õhtuks ikka väga võsinud lubasime üles panna vaid ahjuvalve ning saatsime noored magama.

Samal ajal toimus teises laagris, meie luurajate juures kiire telkmantlitest pesade tegemine, ning nad said käsu minna baaslaagrit luurama.

Hiljem saime teada, et nad olid päris meie seas ringi kõndinud. Tuttavad näod ju, ja kõigil oli oma ülesanne mida täita.

Reede õhtut sisustas meil looduslik valgusemäng sähviva äikesetormi poolt. Vihma hakkas sadama õnneks alles varahommikul.

Teisel päeval toimus teoreetiline osa. Noored kuulasid harivaid ettekandeid luurest, selle olemusest ning tegid praktilisi harjutusi.

Kui baaslaager keskendus pigem põhilisele ja alustalade paikapanemisele, siis luurajatel oli aega üle ning ette võeti ka enesekaitse õpe. Etterutates olgu öeldud, et pühapäeva lõunaks olid enamus neist avastanud oma kehal mitmeid sinikaid ja marrastusi.

Peale õhtusööki lahkusid luurajad baaslaagrist ning edasine pidi toimuma eraldi kuni järgmise käsu saamiseni. Korraga jalutasid kolm luurajat meie baaslaagrisse sisse, paludes vett ja puid juurde. Võtsime poisid kiirelt kõrvale ning andsime teada, et nad on pantvangi võetud ning edasised ülesanded seoses nendega selguvad.

Te võite ette kujutada nende kolme noore mehe võitlust oma õiguste eest. Jätsime nad baaslaagrisse oma kurja saatuse üle järgi mõtlema ning asusime ise kiirelt plaane ringi tegema.

Õnneks olid meiega koos samal alal ka Nõmme malevkonna kaitseliitlased, kellega meil sõbralikud teineteise abistamise suhted on ning kiire kõne neile andis hoopis uue suuna kõigile.

Jagasime kiirelt luurajad pooleks ning osad läksid hoopis kaitseliitlasi luurama. Mis osutus väga põnevaks ja ehk isegi kraadike teistsugusemaks kui nad ootasid.

Kõigest selles, aga mis toimub luureptrullides näed ja kuuled sa siis kui tuled 2019 aastal meiega luurelaagrisse. Ja mõned asjad jäävadki teinekord saladuseks. Sest mis luurajad me oleks, kui me kõik oma saladused kohe välja räägiks.

Suured tänud Kalevi jalaväepataljoni ülemale, staabiveebel Kasele, ajateenijatele, osalejatele, juhendajatele ja kõigile kõigile, kes meiega nädalavahetusel kokku puutusid.

Laagris olid noored Järvamaalt, Raplamaalt, Tallinnast: Squad rühmast, Nõmme NK rühmast ja Nõmme KT rühmast.

Rapla maleva noorte kotkaste instruktor Leho sõnul, on neil nii mõndagi meie laagrist õppida.

Meie endi noorte tagasiside oli laagrile väga positiivne. Eriti toredaks osutus see kui kõik häired lõpuks läbi olid ning sai magama minna.

Üks mõte, mis laagris kõlama jäi.

Kui sa midagi väga tahad, siis mine ja võta see jooksuga endale.

Järgmisel aastal Luurelaagris näeme!

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Lilleküla ja Pelgulinna õuesõppepäev

Tekst ja pildid: Jaanika Palm

Juba jupp aega tagasi sai plaani võetud, et tuleb üks õuesõppe päev korraldada, koos liikumise, õppimise ja tegevusega. Mis on selleks parem kui orienteerumine. Kohaks sai vanalinna serv – Hirvepargi ja Lindamäe ümbrus ja aeg 18.aprill. Kuna meie rühm ei ole kuigi suur, siis kutsusime kampa ka Pelgulinna rühma tüdrukud.

Arvestades, et õppepäev oli mõeldud pisematele ja uuematele, siis rada sai tehtud ka vastavalt – lühike ja lihtne. Sellest hoolimata vaatasime, et igal võistkonnal oleks ka oma „suur abiline“ ehk vanem kodutütar, kes pisemaid aitab ja juhendab.

Raja kolmes punktis oli tegevus. Punkt nr 3 oli mehitatud ja seal õpetasid Squad rühma tüdrukud Liisa Greta ja Carolina sõlmi, täpsemalt mitmel erineval võimalikul viisil seasõrga tegema. Punktis 7 ootas võistkondi (võistlust muidugi ei olnud) Lilleküla rühmavanem Merle, kes tutvustas osalejatele pungasid. Punktis 8 tuli kas oma võistkonda pildistada ühe kindla puu juures või see puu paberile joonistada. Kasutati muidugi esimest, kergemat varianti. Teistes punktides oli lihtsalt vaja kirja panna kas puu nimi (abistav silt oli puu all olemas), Hirvepargis toimunud koosoleku kuupäev (abiks teadetetahvel), Lindakivi juures pidi kirjutama kellega tegu, teine kuupäev oli Eesti taasiseseisvumise kuupäev (kuupäev kirjas mälestusmärgi peal) ning Kiek in de Köki juures loeti üle kahurid (kokku 2).

Kõik tiimid leidsid kõik punktid üles ning kõik küsimused said vastused ja tegevused tehtud. Siin saabki korraldaja ainult tõdeda – väikesed aga väga tublid.

Abilisi oli aga rohkemgi. Pelgulinna rühmavanemad Anneli ja Kristel ning Lilleküla rühma tüdrukud Rahel ja Leanna aitasid stardis ja finišis, Iti-Triin oli abiks pungade tundmise punktis.

Kuna ka ilm soosis meie õuesõpet, siis saab selle lugeda igati kordaläinuks

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Meie noored on “Väledad Jänesed”

Tekst: Karoliina Kangro ja Maria Elisa Tinnuri
Fotod: Maria Järvis

30227031_10215646857021688_6093109544072773632_nKatariina Kangro, esimest korda võistlustel kodutütrena:

Väle jänes oli jube tore võistlus. Meie reis algas kell 5 hommikul Plangul, kus alustasime sõitu Valka. Koheselt oli näha noorte lõbusat ja toredat meeleolu. Saime paljudega suhelda, nalja visata ja valmistuda. Tehti rivistus, tutvustati reegleid, anti kaardid ning kõlas start. Punktid viisid meid omapärastesse kohtadesse ja ülesanded mis anti, olid ka meeleolu kõrgel hoidvad. Vahepeal ristusid meie teed ka teiste võistlejatega. Seekord meie tiim kahjuks taha metsa ei jõudnud, kus pidavat väga kena mets olevat. Kui jõudsime tagasi alguspunkti, saime sooja suppi, morssi, leiba ning jogurtit.

Kui kõik tiimid olid jõudnud tagasi, oli kõigil veel vaba aega. Sai ka siis paljudega rääkida, nende arvamust kuulda võistlusest ning lihtsalt lõbutseda või puhata. Viimaks autasustati ka võitjad, loositi välja erinevat varustust ning ka jalgratas. Esimese korra jaoks usun, et meil läks päris hästi. Uusi ja toredaid kogemusi saime kindlasti. Seejärel algas meil sama pikk teekond tagasi kodupoole. Ka bussis lõbutsesime veel edasi. Kuigi mina läksin rõõmsa ja väsinuna koju, oli tublimatel järgmisel päeval algamas juba järgmine üritus.

30226001_10215647573599602_7554310383708667904_o

Maria Elisa Tinnuri, võitjatiimi liige
7.aprillil toimus Valgamaal järjekordne Väle Jänes. Tegu on võistlusmatkaga, mis hõlmab endas maastikul ja linnas liikumist ning ülesannete tegemist. Võistlusaeg on 4 tundi. Hommik algas kell 4, sest 5:30 väljus buss Plangust. Esimesed pool tundi oli buss ärkvel, kuid ajajooksul hakkas järest enam inimesi tukkuma jääma. Ühel hetkel magasid kõik. Kella kümnest olime Valgas ja kell 11 võis võistlusmatk alata. Poleks arvanud, et nii palju peab jooksma. Ma isegi ei viinud otsi omavahel kokku, et võistlus kestab ju ainult 4 tundi. Minu püksid olid mulle hullupööra suured ja tänu sellele tundsin, et jooksen tinast jalgadega ringi. Kontrollpunkte/postkaste oli kokku 20. Meie saime neist kätte 19. Ilm oli mõnus, kohati oli isegi liiga soe ja kiirelt hakkas palav. Kohe kui stardipauk käis panime kõige kaugema punkti poole jooksu. Tee peale jäi 2 mehitatud punkti, kus saime väga normaalsed punktid. Esimene punkt oli Tankla (Valga noortekeskus) ning seal saime küll üllatavalt palju punkte, hoolimata sellest, et keegi meist sellega tihedalt kokku pole puutunud. Ülesandeid oli politseist päästeametini. Sai testida oma teadmisi liiklusohutusest ja liiklusmärkidest, loodusest, sõlmedest ja tulekustuti käsitlemisest. Iseenesest oli see võistlusmatk hea meeldetuletus ja harjutus algavaks võistlushooajaks. Esikolmik: Tallinn KT Valga NK Valga KT

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Sportmängude III etapp – sõudeergomeeter

Tekst: Bärbel Salumäe
Pildid: Bärbel Salumäe, Marge Saadre

2018 aasta on meie ringkonnas sisse saanud väga spordilembelise meeleolu. Tänaseks oleme ära teinud kolm spordietappi ja ees on veel neli. Lisaks osaleme rahvaspordiüritustel, vabariiklikel kodutütarde võistlustel ning sügisel oleme korraldamas Kodutütarde ja Noorte Kotkaste olümpiamänge.

Aga täna siis oli meil sõudeergomeetri etapp.

Pildid on leitavad kõik meie sportmängude Facebook lehelt: https://www.facebook.com/TlnKTNKspordimangud/

ja tulemused siin samas kodutütarde lehel. Vali rippmenüüst Sportmängud 🙂

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Anname Au! Solarise Apollos

Tekst ja pildid: Kristel Kleinot

Pelgulinna rühma kodutütardel Birget Kõrvelil ja Mirjam-Dolores Kivilool oli 07.aprill võimlaus osaleda Anname Au kampaania korralduses. Täpsemalt osalesid nad Solarise keskuse Apollo matkatarkuse raamatu esitlusel ning andsid ise ka oma õpitut ja kogemusi edasi noorematele kuulajatele. Üheskoos õpiti matkakotti pakkima, räägiti miks miski vajalik on. Lisaks praktilise tööna õpetati tüdrukutele erinevaid sõlmesid tegema, lisaks tutvustati kõikidele osalejatele Kodutütarde organisatsiooni ülidiselt ning Sinilillemüügi eesmärki.

Anname Au kohta saad rohkem lugeda siit: http://annameau.ee/

30173698_10209849005296343_3555424_o

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Kevadlaager Aegviidus

Kas viskasid reedel ennast mõnusalt diivani peale kerra, võtsid õhtuks ühe hea filmi ja jätsitopsi kaissu? Aga tead mis mina tegin? Mina koos 102 Tallinna tüdruku ja nende 17 juhendajaga võtsime oma asjad, sättisime sigina ja saginaga busside peale ja sõitsime ühise suure perena läbi piltilusate lumiste metsavaheteede maale vanaema juurde, või noh, peaaegu.  Meid ees ootav praksuvate ahjudega soe ja hubane Aegviidu koolimaja täpselt sellise tunde tekitas. Ainult päris oma vanaema ei oodanud ees, aga kõik muu mis ühe maavanaema juures olla võiks  – vahukoorega kompott, soojad sõnad, nagisevad trepid jms– no need olid küll kõik olemas. Rohkemgi veel! Aga et millest ma  siis ikkagi räägin? Ühest emotsioonide ning tegevuse rohkest nädalavahetusest kevadkuu lõpus – Tallinna ringkonna kodutütarde kevadlaagrist.

Meie juhtidelt küsitakse tihtipeale, et millega need kodutütred üldse tegelevad ja kuidas vabatahtlikud jõuavad ja miks nii palju oma vaba aega raisatakse võõraste laste jaoks? Aga teate – neid asju, millega kodutütred ei tegele on väga vähe ja kuidas ei jõua kui su kõrval on sellised vinged toetavad juhid ja need meie kodutütred ise… Oeh. See on nii tohutu kogus tublisid tüdrukuid, koos puhta ja siira rõõmuga! Ja oma pere jaoks ju ikka tahad aega leida? Ja sellise kambaga saabki ainult häid ideid ning koostegemisi sündida. Noorte ja juhtide eestvedamisel tõmmatilaagris käima erinevaid töötubasid ja igast töötoast said tüdrukud uusi oskusi, teadmisi ning tarkusi või suisa midagi käegakatsutavat. Näiteks mida? Kas Sina oskad kõndida sirge seljaga raamat peas? Kas Sina suudad sõita jää peal slaalomit “Fatbike” rattaga? Aga teha käsitööliblikad? Oled osake väga erilise värvivalikuga heegeldatud tekikesest? Paned tantsima terve saalitäie tüdrukuid oma taktikepiga? Ei?  A vot meie kodutütred oskavad, peale möödunud nädalavahetust paremini kui varem! Ja meie juhendajad – ilmselgelt on sellised vinged naised eeskujuks meie kodutütardele, kes on ju meie suurimaks järelkasvuks ja keda me ju väga  tahaksime näha tulevikus naiskodukaitsjate ja kaitseliitlastena! Ja et me sinnapoole oleme teel, näitab see, et meie kõige tutikamast rühmast Iilid, oli sel korral kohal 14 tüdrukut – võtsime nad kõik uhkelt pühapäeval vastu ka! Ja teate kes on nende rühmavanem? Carelin – meie juhtide pesamuna, kes on ise alles astunud välja kodutütarde tutimütsi alt ning võtnud vabatahtlikult enda esmärgiks suunata neist kodutütardest saama endamoodi vahva, tubli ja entusiastlik noor naine! Ja ega ta ei olnud ainuke muide, abis olid meil päris mitu suurt kodutütart, kellel kohe on vanusepiir tuttmütsist loobumiseks tulemas ning me isegi ei kahtle, et nendest sirguvad samuti meie kõrvale uued juhid! Millised eeskujud onju?

Eks me ikka lisaks toimetamisele leidsime aega ka lõõgastuda – vaatasime filmi ja tegime diskot – nagu ikka ühele laagrile kohane. Aa – ja vastu võtsime me tegelikult seekord ikka rohkem kui ainult Iilide tüdrukuid – kodutütarde tõotust andis pühapäeval enne laagri lõpetamist Aegviidu koolimaja saalis ühte kokku 29 tüdrukut.  Ja no mis laager see ilma pisikese matkata on? Enne laagri lõpetamist tegime tiiru ka RMK Sõõriksoo rajal, vaatasime üle põtrade poolt näritud puud ning nii mõnigi laps nägi esimest korda ka loomasööta. Kõhud täis, koolimaja korda ja pühapäeva õhtuks koju!

Vahva onju? On! Sest sellise perekonna liige olla on ainult uhke ja hea! Teeb kadedaks? Vaata nüüd veel kokkuvõtvat videot ka kevadlaagrist ja mõtle, kas tahaksid äkki Sinagi olla üks meie juhtide hulgast? Või äkki on Sul kasvamas kodus mõni tüdrukutirts vanuses 7-18, kes võiks ka olla osake sellest peres? Meie kodukal on kontaktid olemas.

Tüdrukute emotsioonid olid laes, minu omad ka ja motivatsiooni jälle kamaluga juures! Ja nüüd kalendrisse ristikesi tõmbama  – suvise ringkonna laagrini on jäänud 120 päeva!

 

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Blog at WordPress.com.