Elroni Pääsküla depoo külastus

Maria Järvis- Nõmme NK rühmapealik

29.11.2016 käisid KT Squadi ja NK Nõmme rühmade noored Elroni Pääsküla depoos ekskursioonil.

Kõigepealt rääkis kunagine noorkotkas Oliver, meile üldiselt rongidest, raudteest, sellest kuidas kogu see võrgustik töötab ning palju selle kõige haldamiseks inimesi vaja on. Selgus, et rongijuhiks ei saagi niisama lihtsalt, vaid tuleb aasta otsa tõsiselt õppida ja kaks eksamit teha. Lisaks palju tunde harjutada.

Peale rongijuhtide ja klienditeenindajate on veel palju palju erinevaid inimesi, kes vastutavad selle eest, et kõik toimiks turvaliselt. Kokku töötab Elronis üle 300 inimese.

Noored said muidugi ka ronge vaadata lähedalt iga nurga alt. Päris rongi alla me just ei roninud, aga saime hea ülevaate sellest, mis kõik on rongi all peidus, kuidas rattaid vahetatakse ja otse loomulikult käisime ka seal, kuhu tavaliselt kõrvalisi inimesi ei lubata.

15219507_1139097662843285_1973358909931974319_n.jpg15181702_1139097659509952_9102400632824239775_n.jpg

Nagu näha, siis võtsime rongi põhimõtteliselt pooleks tunniks täielikult oma kontrolli alla. Vajutasime kõiki nuppe, mida muidu ei tohi vajutada, saime teada, et kaamerad näitavad kohe pilti sellest, kes hädapidurit või SOS nuppu vajutavad. (Ma ei teadnudki, et selline nupp üldse olemas on.) Nägime kuidas rong tööle pannakse, millised erinevad näitajad juhtpuldis on ning mida kõike seal teha saab.

Loomulikult saime teada seda miks kõige sagemini SOS nuppu ja hädapidurit vajutatakse. Selgus, et puhtast uudishimust. Jätke siis endale meelde, et nii ei tohi teha. Kaamera salvestab kohe su tegevuse. Ja selle eest võib trahvi saada. Ühes 4 vaguniga rongis on kokku 16 kaamerat, mille abil jälgitakse koguaeg vagunites toimuvat.

Tegelikult oli infot rongide kohta nii palju, et kõik ei jäänudki ühe korraga meelde. Õnneks me nüüd teame kus Oliver töötab ja ehk läheme talle teinekordki külla🙂

Uute seiklusteni!

15181337_1139097772843274_2685105542504902171_n.jpg

15241224_1139097692843282_5168976859853638096_n.jpg15241418_1139097696176615_3826148207698812330_n.jpg15267608_10210902798703195_1698030048719401225_n.jpg15241777_10210906032504038_6888365772693778737_n.jpg

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Kaitseliidu aastapäeva pidulik koondus

Tekst Bärbel Saluäe
Pildid Grete-Kai Saar

img_0618

05.november. Kaitseliidu Tallinna maleva õppehoone on siginat-saginat täis. Kogunemas on kodutütred, noorkotkad ja nende juhid, lisaks veel lapsevanemad ja teised toredad abilised. Täna tähistame üheskoos piduliku koondusega saabuvat Kaitseliidu aastapäeva.

Just sellel pidulikul koondusel võtame vastu uusi liikmeid, keda sel korral oli 17 tüdrukut. Anname välja uued järgud ja erialamärgid. Kuulutame välja aasta tegijad.

Just aasta tegijatest räägiks veidi lähemalt.
Sel aastal oli väga tihe rebimine kahe kodutütre vahel. Üks tuleb ju valida. Ja kuidas sa valid, kui mõlemad neiud on võrdselt tugevad-tegevad. Aega võttis ja juhatus lõpuks jõudis ühele nõule -aasta kodutütreks sai Carelin Tuul lilleküla rühmast. Ja kuna ka teine neiu Grete-Kai Saar on väga tugev ja eesrindlik kodutütar, kes kõige muu kõrvalt hakkas ka oma rühma tegema – sai tiitli Aasta Säravam Täht Tallinna ringkonnas. See on esmakordne autasu ja seda antakse välja vaid erandjuhtudel.

Aasta rühmavanemaks sai Jaanika Kikkas, kes oma väikese beebi kõrvalt on suutnud olla edasi üks kõige aktiivsemaid rühmavanemaid. Ka tema rühm on üks suurimaid. Tema rõõmsameelsus, teotahtelisus, positiivne ellusuhtumine on imetlusväärne.

Ja meie aasta toetajaliige Raul. Alati aasta rühmavanemaga käsikäes. Muidugi tuleb ära mainida, et nad on ka abikaasad🙂 Ja koos moodustavad nad ülimalt tugema tiimi. Ei oleks olnud üritust, kus ei oleks väljas olnud Jaanikat või Rauli. Ja mitte ainult väljas. Alati tegutsemas.

Palju palju õnne kõikidele auhinnatud tegijatele ning tublidele noortele, kes said kätte uued järgud ja erialad. Palju õnne uued neiud, kes te liitusite meie toreda organisatsiooniga ning suur suur aitäh kõikidele meie noortejuhtidele, kes te oma aega panustate!

Ja aitäh neidudele ja Ingele ning Vivele, kes te päästsite olukorra, kui plaat ei mänginud😉

 

 

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Rõõm käsitööst

Tekst ja pildid Bärbel Salumäe

img_20161023_135917

On tradtsioon, et iga novembrikuu viimastel päevadel kogunevad kodutütred käsitööd tegema heategevuse eesmärgil. Sel korral aga kõik teisiti. Käsitööd tehti, aga oktoobrikuus ning enda ja organisatsiooni tarbeks.

Koostöö raames olid meie juhendajad käsitöösalonguist Teeme Teistmoodi ( Koduleht Facebookis ). Soovitame kindlasti nende poole pöörduda. Juhendajate asjalikkus, rahulikkus, loominguline lähenemine väärib vaid kiidusõnu. Meie noortele ja vabatahtlikele juhtidele meeldisid nad väga. Lisaks juhendamisele on neil endal kõik materjalid olemas ja ei pea otsima kust mida saab🙂

Sel korral said noored õppida, kuidas teha shokolaadikaarte (kaardid, kuhu mahub sisse ka shokolaad kingituseks panna, või siis selle asemel teeküünlaid vms). Osad tegid juba jõuluteemalisi, teised sõbale sünnipäevaks, kes isadepäevaks jne. Ja ei olnud vahet kui vana või noor keegi on, kõik said hakkama🙂

Lisaks on meie organisastioonil tava saata igal aastal meie oma laste tehtud jõulukaarte. Ka sel korral sai neid meisterdatud ja juba ootavadki nad välja saatmist.

Suured tänud käsitöösalongile Teeme Teistmoodi ja noortele, juhtidele, kes kohale tulid.

 

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Sõpruskohtumine jalgpallis Tallinn-Rapla

Tekst Bärbel Salumäe
Pildid Maria Elisa Tinnuri

Mõned aastad tagasi alustasid Tallinna maleva poisid jalgpallivõistlustega maleva siseselt. Siis ükshetk hakati sõpruskohtumiste raames sügiseti jalgpalli mängima Rapla maleva noortega. Ja tänavu on asi juba seal maal, et meeskonna põhikoosseisus peab olema ka üks kodutütar.

Nooremas vanusegrupis lõid meeskonnas kaasa Eliise ja Anneli Kikkas. Nooremad tõid koju ka võidu, seisuga 7:4.

Vanemas vanusegrupis lõi kaasa meeskonnas Ly Sakkis. Vanemad küll võitu koju ei jätnud, aga see-eest mängisid lõpuni välja väga tugevalt. Seis jäi lõpuks 5:10 Rapla kasuks.

Kokkuvõttes aga seis jäi viiki, üks võit meile ja üks võit Raplale🙂

Ning juba järgmiseks on ettepanek tehtud saalihoki mängimisele.

Fotoalbum on nähtav SIIN

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Kotkaretk 2016 oli võidukas

Tekst Maria Elisa Tinnuri

29321401374_f2ba9af322_z

 

Patrullvõistlus „Kotkaretk“ toimus septembrikuu viimasel nädalavahetusel 23-25.09 Läänemaal, Haapsalu lähistel. Võistluse avamine ja lõpetamine toimus Haapsalu spordikeskuse lasketiirus.

Meie sõit Haapsallu läks lahti reede õhtul kuskil poole seitsme ajal, vastutajaks meil kaasas Joonas Eero. Tiimiliikmed olid Gerli, Kaisa, Grete-Kai ja mina. Autos kordasime üle sidet ja sõlmi, et võistlusel raskesse olukorda ei satuks. Kohale jõudsime üpris vara ja läksime aega parajaks tegema linna peale. Jalutasime veidi, siis leidsime mänguväljaku, kus tegime paar väga toredat pilti ja hakkasime tagasi liikuma.

Lasketiiru sisse astudes oli see päris paksult inimesi täis. Seejärel võtsime oma tiimi kolonni, toimus avamine, stardiaegade loosimine ja räägiti mõnest olulisemast asjast, millest peaksime teadlikud olema enne, kui rajale lähme. Toimus ka laskmine, osadel hommikul, osadel õhtul. Meie ajaks oli pandud 23:45. Selle aja jooksul jõudsime süüa, teha endale igaksjuhuks varustuse kontrolli ja olla niisama hästi lahedad. Laskmas sai meie tiimi Kaisa päeva parima kirja, vähemalt nii ütles meile instruktor sel hetkel. Laskmisega kõik korras oli meie kõige suurem soov jõuda üles magamisasemele, sest näiteks minul oli väike tukastus juba all lasketiirus, samal ajal kui meist eelmine tiim oma ülesannet täitis. Lõpuks saime ka meie silmad kinni.

Äratus, see kõige imelisem asi muidugi, helises 5:30. Stardijärjekorra ja tiimi numbri saime eelmisel õhtul. Meie tiim nr. 20 lahkus 7:35. Käisime söömas, kordasime üle olulised asjad, panime kodinad kokku ja läksime varustuse kontrolli. Kogu varustus ilusti kotis, tehti meist pilt ja minna me võisime.

Punkte oli kokku 9. Esimesel päeval oli pääste+elustamine, raadiojaamad, takistusrada, taimede tundmine, sissi telgi püstitamine ja paintball. Teisel päeval oli valikorienteerumine, meditsiin ja jõe ületamine.

Päästes+elustamises tuli päästa vette kukkunud ja uppumisohus olev inimene ning seejärel tuli nuku peal imiteerida elustamist. Selles punktis läks meil laausa suurepäraselt.

Järgmises punktis tuli raadiojaamadega suheldes kokku panna legoklotsidest värviline maja

Takistusrajal tuli esmalt roomata, seejärel joosta veidi, et jõuda paadini, mis vee ääres oli. Tõmbasime endile päästevestid selga ja erutasime pisikesele saarele. Seal tuli asetada nukk kanderaamile ja joosta koos kogu kumatusega läbi vee, üles mäe peale, kus ootas atv-ga mees ja viis kanatanu n.ö abipunkti. Siis jälle väike jooks ja tuli nuga visata. Ja lõpuks jälle kõik jõuvarud kokku kogudes mäest üles finishisse joosta.

Siis alustasime teed üllatuspunkti poole. Selleks oli taimede tundmine. Alguses oli kõik hästi, jalad olid küll veidi märjad, aga sellest polnud hullu. Siis ei osanud meis veel keegi arvata, et meid ootab ees kraav, millest me pidime läbi minema. Metsast kaugemale vaadates nägime lagedat ala ja hakkasime selle poole liikuma. Jaa oioi, meie ees ilutses üks päris lai ja silma järgi üsna sügav kraav. Kaisa läks proovis järgi kui sügav on ja Gerli läks samal ajal otsima veidi madalamat kohta. Lõpuks siiski ületasime jõe nii, et peaaegu kõik tilkus. Mina panin küll enda koti ja jaki kaasavõetud suurde prügikotti, aga teistel kotid ja rakmed tilkusid. Kraavist ülepea märjana välja tulles kõlasid meie sõjakad hüüded ka ilmselt teise põllu otsa. Läksime üle põllu ja nägime suurt hulka inimesi. Esmalt oli hirm, et ehk on vastutegevus. Lähemale minnes aga vaatasime, et seal on hoopis 2 tiimi, ühed neist meie pisikesed Tallinna Noored Kotkad. Omasid nähes tuli ikka naeratus suu nurka küll. Ületasime veel ühe põllu ja siis hakkas nali pihta. Suur tee, millest pidime üle minema, oli täis tragisid vastutegevuse liikmeid, kes kohe ei tahtnud meid üle tee lasta. Jändasime seal vist oma 15-20 minutit, vaheldumisi joostes ja pika rohu sisse varjudes. Lõpuks saime ka meie üle ja punkt ei olnud enam kaugel.

Punktis saime veidi puhata ja mina vahetasin riideid. Siis kutsuti meid ja räägiti ülesandest. Pidime panema kokku köögiviljad ja nende seemned. Kokku oli 13 köögivilja ja seemnepakikest. Õigesti saime meie 7.

Järgmine punkt oli telgi püstitamine. Tee sinna oli ka üsna naljakas ja väsitav, sest jalutasime peale ühe suure ringi. Mõtlesime, et jääme hiljaks, aga jõudsime hoopis 15 minutit varem. Sõime, puhkasime, naersime ja saime rääkida ka enda vastutajaga. Telgi püstitamine ise läks meil väga hästi. Saime kiita, et meie telgil on kuju ja kuskilt ei lopenda. Aja puuduse tõttu jäid küll telgi ääred sisse panemata, aga koostöö mis meil oli, korvas ka selle.

Päeva viimane punkt oli paintball. Teekonda alustasime üsna rahulikult, aga lõpuks saime aru, et sinna punkti jääme küll hiljaks. Lisasime tempot, jooksime ja kõndisime vaheldumisi. Aga suureks üllatuseks meile jõudsime kohale nii, et meil oli veel üsna palju aega. Selles punktis tuli paintballi relvadega vaenlaste pihta tuld anda. Vaenlasteks  olid papitükid, millel vaenlase kujutis. Minu arust saime me sellega ka hästi hakkama, sest koostöö oli meil jällegi super.

Telgialasse hakkasime minema juba üsna hämaras. Algul ei leidnud me õiget kohta, kus traataiast läbi minna, aga siis tuli veel üks tiim ja aitasid meil leida aias olevat auku. Jõudsime veidi suurema tee peale ja järsku kuulsime autot tulemas. Kes jooksis metsa, kes kraavi ja kes mis iganes imetrikke tegi, et märkamatuks jääda. Tegelikult oli see tsiviilelanike auto ja tulime oma peidukatest välja. Auto seepeale jäi seisma ja inimesed seal sees küsisid päris imestunud nägudega, et kas kõik on korras ikka. Meie oma rõõmsas olekus vastasime jaatavalt ja selgitasime, et meil on võistlus.

Jalutasime veidi edasi, käies mööda suurt teed ja koguaeg kartes, et keegi kohe hüppab põõsast välja või kuidagi muud moodi meid kinni nabib. Ka siis saime teha päris palju jooksu ja varjumist, nii tavaliste autode kui ka Kaitseliidu autode eest. Viimane kelle eest me varjusime oligi Kaitseliidu auto ja see jäi üsna pikalt teeristile seisma. Seal põõsa all lamades ja üritades võimalikult liikumatult olla, tuli ikka uni peale küll. Oma 3 korda vast lasin korraks silmad kinni. Lõpuks saime ka meie minema ja kõmpisime telgiala poole.

Jõudsime ilusti telgialasse, panime asjad telki ja läksime sööma. Pärast telgis avastasime, et meil on sinna päris tore seltskond kokku kogunenud. Öösel oli ka üks luureülesanne, millest saime teada mõni aeg enne öörahu.

Hommik algas 7:20, kui Grete-Kai telefon mõnusast unest üles äratas. Äratasime ka kogu ülejäänud telgirahva üles. Teipisime jalad, tegime mõned hommikurutiini juurde kuuluvad asjad, panime varustuse kokku ja võtsime veel vett.

Esimene punkt oli kohe seal samas lähedal ja selleks oli valikorienteerumine. Läks kuidas läks, mina esiteks jooksin õigest teeotsast mööda ja hiljem kogemata ringiga tagasi. Paar punkti saime ikka kirja, seegi hästi.

Järgmiseks oli meditsiin. Sinna jõudes oli meil veidi aega, et hommikust süüa ja veidi tähtsaid asju meelde tuletada. Punktis anti meile ette paber, millel kirjas, mis asju tegema peab. Alguses jagasime kõik nelja peale ära, kuid siis öeldi, et üks mängib kannatanut. Kohe oli selge kes. Selleks olin mina, sest mina veel eriti neid õigeid võtteid ei tea ja oli hea, et sain samal ajal neid ka ise näha. Seal läks meil ka päris hästi. Minu tiimikaaslased teadsid meditsiinist ikka päris palju.

Ja nüüd viimane punkt. Lehele oli märgitud lihtsalt sõnaga jõgi. Kohe tuli pähe mõtted jõe ületamisest ujudes või läbi joostes. Tegelikult oli asi palju lihtsam: tuli ennast kinnitada rakmete ja karabiiniga trossi külge ja ennast mööda trossi edasi tõmmates jõgi ületada. Siis tuli ennast trossi küljest lahti saada ja joosta veidi edasi, kus pidi jõge ületama nii, et all on veidi laiem koormalindi taoline nöör (täpne nimetus ei meenu) ja üleval tross. Ülevalt kinni hoides ja mööda nööri edasi liikudes saime jõe ületatud. Vette kukkumine polnud karistatav ja selle peale jooksid Gerli ja Grete-Kai otse läbi jõe. Viimaseks tuli rakmed jalast saada ja need kindlasse kohta riputada. Nagu ma mäletan siis meie vastutaja oli meie üle päris õnnelik ja andis lootust, et ehk saame esikolmikusse.

Tagasi läksime nii, et naeratus oli kõrvuni, sest lõpp juba paistis. Kuigi oli ka veidi kurb meel, sest  kogu võistlus oli väga väga lahe. Siiski vaatasime igal teeristil igaksjuhuks kullipilguga tee üle, sest vastutegevus võis ka seal varitseda. Õnneks saime ilma vahejuhtumiteta linna, kus vastutegevus enam tegutseda ei tohtinud. Spordihoone nurgal tegime ka lõpujooksu finishisse ja meele tegi veel rõõmsamaks kui nägime, et meie vastutaja juba ootab ja eemal saab süüa. Kiire varustuse kontroll ja ruttu pesema.

Hiljem liikusime lasketiiru, kus toimus võistluse lõpetamine, diplomite jagamine ja kohtaade teatamine. Meie väga väga tubli tiim sai teise koha. See on lausa imeline ja muutis kõige, mis oli hea veel paremaks

Grete-Kai – Nii suurt seiklust pole mul vist varem olnud. Olen väga rahul meie sooritusega, ikkagi teine koht ja me ei jäänud vastutegevusele kordagi vahele (kuigi pidime mitmel korral eest ära jooksma). Meeldis, et teisel päeval saime kiiresti punktidesse ja üldiselt olid kõik punktid huvitavad. Olen väga rahul, et oma nädalavahetuse Kotkaretkel veetsin.

Kaisa – Võistlus meeldis mulle väga, sai üle tüki aja uuesti metsa võistlema minna ja tore viis kuidas oma vaba aega veeta. Suureks üllatuseks tuli mulle see, kuidas meie tiim sai kõikide asjadega hästi hakkama ja motivatsiooni meil ikka jätkus mõnusalt, olime rõõmsad ja ei vingunud. See mulle räigelt meeldis.

Gerli – Võistlus oli väga tore. Ülesanded olid väga hästi korraldatud ja me saime nendega ülihästi hakkama. Seltskond oli ka väga lahe, rajal sai palju nalja. Tallinn sai kuulsaks sõnaga ,,ujujad’’, kuna meid ei takistanud ükski jõgi ega kraav ja olime pidevalt märjad. Mulle meeldis väga, et keegi ei vingunud ega virisenud, väga lõbus oli.

Enamus pilte on teinud Grete-Kai, aga mõned on võetud siit: http://online.le.ee/2016/09/29/galerii-laanemaa-kodututarde-ja-noorkotkaste-patrullvoistlus-kotkaretk/

Elisal on ka oma blogi. Loe tema tegemistest siit: That’s my thing

 

 

 

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Nõmme kodutütred osalesid rabajooksul

Pilt ja tekst Katriin Ivanov

Nõmme kodutütred on võtnud plaani oma sportliku vaimu ja füüsilist koormust suurendada ning võeti plaani hakata osalema Rabajooksul. Algus on tehtud🙂

20161009_115027.jpg

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Nõmme Välk läbi osaleja silmade

Tekst Elisa Maria Tinnuri – Squad kodutütar
Pildid Grete-Kai Saar – Squad rühm

8

Selle aasta Nõmme Välk toimus 17-18 september. Noored said 17. õhtul juba koju, kuid täiskasvanud jätkasid teed ja lõpetasid alles järgmisel päeval.

Hommik algas kell 6:00, eelneval õhtul olid asjad kokku pakitud ja stardivalmis. Kõht täis ja meel ärev, istusin auto peale ja võtsime sihiks Plangu. Kohale jõudes oli sinna kogunenud juba parajalt hulk inimesi. Minu ja mu lahingpaarilise Sandra stardi kellaajaks oli 9.50. Käisime varustuse kontrollis oma varustust ette näitamas ja teele meid lastigi. Esimeseks ülesandeks oli ületada veetakistus ja jõuda veekogu keskel olevale saarele, kus asusid meie järgmiste punktide koordinaadid. Alguses mõtlesime, et paneme saabastega läbi, kuid siis ikkagi võtsime saapad jalast ja kerisime püksid üles, et hiljem ei peaks märgade jalgadega trassi läbima. Koordinaadid käes, puhastasime jalad liivast ja hakkasime järgmise kontrollpunkti juurde minema. Kokku oli meil 5 kontrollpunkti, kus ülesanneteks oli kaardi tundmine, sõdurioskused, pantvangi päästmine koos meditsiiniga, granaadivise, viktoriin, takistusrada, paadi ülesanne jne (täikasvanutel oli veel lisaks paar ülesannet). Olid olemas ka postkastid, nendest sai plusspunkte juurde. Aga nendesse me ei läinud, sest postkastide ümber oli tavaliselt päris tugev vastutegevus (vastutegevuse ülesandeks oli  patrullida suurematel teedel ja oma tegevusega sundida võistlejaid metsas liikuma).

Viimase kontrollpunkti koordinaadid sai kätte meditsiinipunktist. Saime ka heade uudiste osaliseks, milles teatati, et pärast meditsiinipunkti vastutegevust enam ei ole. Viskasime siis kotid selga ja hakkasime läbi Pääsküla raba viimasesse kontrollpunkti minema. Meie vaatluste järgi pidi olema viimane punkt Nõmmel ühe haiglakompleksi juures ja valisime sinna minekuks ka tee välja. Jõudsime soovitud teeni, hakkasime edasi liikuma kui järsku nägime kahte tumedas meest rajal seismas. Pöörasime kärmelt otsa ringi ja panime ajama teisele poole. Teist teed pidi sai isegi kiiremini haiglakompleksini, kuid siis saime aru, et oleme enda punkti valesse kohta märkinud. Panime koordinaadid uuesti kaardile ja nägime, et see asus teel, mis kaudu me ennem soovisime minna. Ja siis jõudis ka meile kohale, et need kaks tumedas meest olid hoopis laigus punktikohtunikud. Jooksime tagasi ja jõudsime viimasesse kontrollpunkti. Meie ülesandeks oli läbida takistusrada ehk pidime ületama Pääsküla jõe. Punktis olev instruktor selgitas meile, et tuleb minna läbi jõe, jõuda teisele poole ja seejärel õhupüssist märki lasta. Meile öeldi, et jões on põlveni vesi. Selge, teeb ära. Esimene samm vette oli tõesti põlvini, kuid järgmised sammud olid juba kindlalt puusani. Aga läbi me saime ja oligi viimane ülesanne märki lasta. See tehtud võtsime eesmärgiks jõuda Planku ja nii me kohale jõudsime.

Minu jaoks oli see esimene patrullvõistlus ja see oli imeliselt tore. Kuigi jalad villis ja õlad valusad, oli meel siiski rõõmus ja olin nõus veel minema täiskasvanutele vastutegevust tegema. 18. hommikul 4:45 võeti mind auto peale ning sõidutati tagasi Planku, kus me pidime natuke ootama, et välja patrullima minna. Sellel hommikul oli isegi kivipõrand magamiseks ideaalne koht. Lõpuks saime ka meie välja ja meie töö võis alata. Saimegi mõnelt lahingpaarilt elutalonge. Me olime hommikul vastutegevuses umbes 2h, pärast seda viidi kõik Planku tagasi ja muidugi meel muutus kohe palju rõõmsamaks kui kuulsime, et söök ootab.

Kokkuvõttes läks meil Sandraga päris hästi. Me ei sihtinud mingit kohta, vaid meie jaoks oli põhiline, et meil endil oleks tore ja lõbus. Võistluse korraldus oli väga hea, minule vähemalt meeldis. Sain nüüd natuke kogemust ja teadmisi ning järgmine patrullvõistlus ootab juba 23-25 septembril Läänemaal, mille nimeks “Kotkaretk”.

Maria tegemistest saad rohkem SIIT lugeda

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Põhjakonn viis õppusele ka meie kodutütred Nõmme rühmast

Tekst ja pildid – Katriin Ivanov

20160904_134643

Nõmme rühma kodutütred: Kätlin, Gerli, Rebecca, Kaisa Mai, Kairiin, Helena osalesid Põhja lahing grupi koosseisu, med rühma liikmetena õppusel Põhjakonn. Tüdrukutel pole esimene kord olla õppusel pat. sidumispunkti ja esmaabi andjatena õppusel kaasas. Ülesaanded olid neil peaaegu samad, mis meedikutel: liikuvate sid punktide püstitamine, casevac ja medevac (haavatute veo) sõidud, tagalavedude med julgestus, esmaabi , mängukannatanutega tegelemine vastuvõtmisest-järel käimisest kuni näitajate mõõtmiseni ja dokumentide täitmiseni. Meedikute ja üksuse ülemate pilgu läbi võib nendega luurele minna küll 🙂 Lisaks meie viimane silmavigastusega kannatanu tänab tüdrukuid:) .

 

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Maleva noorte suvelaager Hiiumaal

Tekst – Bärbel Salumäe
Pildid: Grete-Kai Saar

IMG_9339

On juba ammu saanud traditsiooniks, et igal aastal augustikuu viimasel nädalavahetusel saavad Tallinna ringkonna ja maleva noored kokku suvelaagris. Sel aastal sama lugu, aga samas nii erinev. Laager toimus Hiiumaal ning seda koostöös Lääne maleva Hiiumaa malevkonnaga.

Kevadel tegime ettepaneku Hiiumaa noortele, et teha laager koos, seda eesmärgiga anda meie noortele võimalus sõita Hiiumaale ja näha, kuidas seal laagerdatakse. Lisaks hiidlastele osales meie laagris ka Võrumaa ja Läänemaa noorkotkaid ja kodutütreid ning Haridusministeeriumi kaudu Pae Gümnaasiumi noored. Koos juhendajate ja korraldajatega oli meid alaliselt laagris 200 inimest ning lisaks veel külalised Politseist, Päästeametist.

Sel korral oli laager üles ehitatud selliselt: Kogu laager jagati kümneks grupiks ja iga grupp valis omale nö pea ja saba, ehk kes vastutavad selle eest, et iga grupp iga kord õigel ajal õiges kohas oleks. Esimene päev kulus meeskonnatöö, õhtuse etluskava ettevalmistamisele. Märksõnaks “Vabadus”. selle all võis mõista nii kodumaa vabadust, sõnavabadust, mõttevabadust jne. Igal ühel võis olla oma mõte ja tunne sellega seoses. Ja täpselt nii palju erinevaid arusaamasid ka oli. Hiljem mängiti/tantsiti seltskonnatantse ja mänge.

Teine päev oli töötubade päraslt: liiklusohutuse töötas keksenduti rula, rulluisud, rattad liikluses, lisaks juurde muusika/raadio kuulamine liiklemise ajal. Raudteeohutus, veeohutus. Oma tehnikat tutvustas Päästeamet. Tehti Paracord käerihmasid, meisterdati laagri medal, lasti vibu ja airsofti ning tutvuti treeningliigi Pilatesega. Tahan siikohalöelda suured tänud kõikidele töötubade juhendajatele, kes te leidsite aega meie laagrisse tulla ja enda teadmisi-oskusi edasi andma.
Ja õhtu oli erinevate seltskonnamängude/võistluste ja 90-ndate disko päralt.

Viimane päev keskendus spordile – teatevõistlused nii trikiga kui trikita. Nalja oli rohkem kui eeldati ja vigastusi vähem kui oodati (neid ei olnudki🙂 )

Sel korral muutis laagri kindlasti erilisemaks ka pikk sõit praamiga. Ja nagu hiidlastele kombeks, lõppes laager lausega: “Aitab jutust, muidu jääme praamist maha ”🙂

Noorteinstruktorid tänavad südamest ja kallistavad kõvasti meeskonda, kes abistasid meid laagri läbiviimisel, eriti Tallinna maleva noortejuhte, vabatahtlike ja lapsevanemaid ning Hiiumaa, Võrumaa vabatahtlike noortejuhte. Iga inimese panus on märkimisväärne ja oluline. Suur suur tänu Teile kõigile!!! Uuel aastal uue hooga ja uues laagris.

 

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Kodutütarde ja Noorte Kotkaste Suvekool

Tekst – Bärbel Salumäe
Pildid: Anu Allekand, Silver Tamm, Sigrit Juhkam

22-24.august kogunes igast ringkonnast 3 kodutütart ja malevast 3 noorkotkast Lammasmäele, et alustada juba enne 1.septembrit kooliga. Sel korral küll Suvekooliga, mis meenutas paljuski suvelaagrit pigem.

14248786_1247898008574181_530977891_n

Suvekooli põhirõhk oli organisatsioonide arengule mõeldes. Noortele olid avatud elamuskohvikud, tehti ajurünnakuid, jagati kogemusi ja tehti ettepanekuid kuidas edasi minna. Mis oleks see, mis teeks meie noorteorganisatsioonide veelgi tuntumaks, sisukamaks ja tulemuslikumaks. Oli palju häid mõtteid, mida annab rakendada juba kohe nüüd.

Loomulikult ei puudunud suvekoolist ka lõbusaid, aktiivseid momente, tehti sporti võrkpalliplatsil, läbi viidi tuletõrjeolümpia, mängiti parmupilli ja käidi öösel matkamas.

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Create a free website or blog at WordPress.com.