Kodutütarde Tallinna ringkond tähistas 25 taastegutsemise aastapäeva

Pildid: Marco Sepp

Just 25 aastat tagasi 22.02.1992 võeti Tallinna ringkonnas vastu esimesed kodutütred pärast Eesti taasiseseivumist. See on võimas number. See on tervelt üks põlvkond. Täna, 22.02.2017 saame tähistada sellest ajast 25 aasta möödumist.

Lisaks sellele tähistati Tallinna ringkonnas ka kodutütarde 85. aastapäeva ja Eesti Vabariigi 99. aastapäeva.

Noored said kätte uued järgutäpid, erialad. Ringkonnavanem ja Peavanem tänasid noori ja noortejuhte tänukirjadega ning hoolsuspaeltega. Meie ringkond tänas neid inimesi ja organisatsioone, kes on meie ringkonna arengusse oma panuse andnud.

Aga nagu ikka, siis pilt räägib enamat kui sõnad. Head vaatamist.

Kogu galerii asub SIIN

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Palju õnne! Kodutütarde organisatsioon on 85 aastane!

img_0618

Kodutütar.
7-18 aastane neiu, kuid kes kunagi olnud kodutütar, on seda lõpuni välja.
Teda leiab igast Eestimaa nurgast.
Tema aktiivsus on piiritu.
Tema tahtejõud on piiritu.
Tema teadmistejanu on piiritu.
Ta on lahke.
Ta on abivalmis.
Ta on hooliv.
Tal on maailma parimad noortejuhid.
Ta kuulub maailma parimasse noorteorganisatsiooni.
Ta ongi maailma parim!

Palju palju õnne kõikidele kodutütardele, kõikidele noortejuhtidele, toetajaliikmetele ja meie sõpradele!

Kodutütarde organisatsioon tähistab täna 85. aastapäeva!

Vaata ka Peavanema Angelika Narise tervitust.

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Sidelaager

Tekst Maria Elisa Tinnuri

 

img_1478

10-11 detsember toimus Squad rühma Kodutütarde ja Nõmme Noorte Kotkaste side teemaline laager, kus lisaks osalesid veel Nõmme Kodutütred ja mõned noored Raplast.

Laupäeva hommik algas tegelikult jõulupeoga. Tantsiti seltskonnatantse, kohtuti sõpradega, nähti vanu tuttavaid ja veedeti koos mõnusalt aega. Kohal käis tõeline metsajõuluvana ja toreda etteaste eest kingiti ka kommi.

Lõpuks sai pidu läbi ja ettevalmistused laagriks võisid alata. Välivormid selga, kodinad kokku ja välja rivvi. Toimus laagri avamine. Osalejatele räägiti üldiselt laagri tegevusest ja kuidas käituda teatud olukordades. Laagri peamine põhimõte oli see, et kõik mängiksid kaasa. Nii on sinul kui ka teistel lõbusam ja saab ennast täiega ära unustada ning nautida mõnusat nädalalõppu lahedate noorte seltsis. Laagris oli ka üks väga kindel ja tähtis reegel: kõik osalejad pidid ära andma oma telefoni, et ei oleks mingit ninapidi telefonis istumist. Iseenesest mõistetav, sest sellises laagris on väga oluline roll koostööl ja kui keegi istub telefonis ning ei pane ümbritsevat tähele, siis ei suju ka koostöö ja  enamus infost jääb ka ilmselt kuulmata.

Laagrilised jagati jagudesse. Kokku oli 3 jagu. Igal jaol oli omakorda enda ülesanne:

Staabikaitse: Staabikaitse ülesanne oli oma jaoga kaitsta staapi ja staabi ümbrust. Nende ülesanne oli ka korraldada valvet staabi ukse taga, et päris kõik niisama staapi sisse ei jalutaks.

Tagala: Tagala ülesanne oli varustada teisi jagusid + ennast kõige vajalikuga. Tagala pidi pärast ka kõik varustuse kokku koguma ning veenduma, et kõik oleks korras ja olemas + tagada traatside Luurerühmaga.

Luurerühm: Tagada traatside Tagalarühmaga ning koguda teiste jagude kohta infot, ise samal ajal luurates. Infot pidi koguma ka staabi kohta.

Esimene ülesanne oli Tagalarühma käest varustus kätte saada ja telk üles panna. Siin ka mõned intervjuud esimestest muljetest.

Kuidas läheb ja mis te hetkel teete?

Helina- No veidi on külm, natuke tahaks magada ja tegelikult tahaks juba süüa ka, aga kõik on päris normaalne. Hetkel tuleb telk üles seada. (Staabikaitserühm).

Siim jõudis veidi hiljem kohale ja kirjeldas oma hetkelist seisu, kus ta mitte midagi aru ei saanud ning oma jaoga polnud ta isegi veel kohtunud.

 

Miks sa nii hilja saabusid?

Siim- Pidin minema koju, et tuua välivorm, sest eelmisel õhtul toimus jõulupeoks ruumide kaunistamine ning ei soovinud tulla hiigelsuure kotiga. Jõudsin just hetk tagasi ja ega eriti aru ei saa, mis toimub. Jalutasin siia sisse ja kohe anti käsk varustust tuua. Võtsin kõige raskema asja, mis ette jäi ja tegin minekut. Seejärel sain lõpuks ka oma varustust tooma minna. Nüüd olen väljas tagasi ja mul on kõik eluks vajalik olemas. Olen omadega väga rahul. (Luurerühm)

Rääkisin paar sõna juttu ka Tagalarühma liikme Johannaga. Johanna oli sel hetkel köögitoimkonnas ja oli lahkesti nõus, peaaegu, et isegi nõudis intervjuud andma.

 

Kuidas teie jaol läheb ja mis te teinud olete?

Kuna oleme Tagalarühm, siis pidime alustama varustuse jagamisega. Jagasime kõikidele jagudele neile vaja mineva varustuse välja. Otsisime veel ka päris tükk aega ufosid (ese, mis aitab hoida telgikorstent telgi küljes kinnitatuna), sest see oli meil ning kõigil teistel jagudel kadunud. Veel tõime kõikidele jagude telki küttepuid ja määrasime kindlaks laagrivalve ajad. Nüüd kui kõik peaaegu tehtud, kupatati meid siia köögitoimkonda teistele imehead sööki valmistama. (Tagalarühm)

Keset ööd leidis Luurerühma jaoülem Georg-Henry veidi aega ning rääkis, millega tema jagu on hakkama saanud ja kuidas neil läinud on.

 

Mis te teinud olete terve päeva jooksul?

Alustasime lõunase rivistusega. Esimene ülesanne nagu kõigil teistel, oli panna üles telk. Pidime Tagalarühmaga tagama traatside, traadi pidime omakorda ära peitma, sest Staabikaitserühm tahtis sellesse enda ühenduse sisse lasta, et meid pealt kuulata. Saime telgi lõpuks püsti ja siis anti meile käsk minna Staabikaitserühma telki ja sealt asju pihta panna ning pidime need transportima Tagalarühma telki. Saimegi kõik ilusti tehtud, mingil viisil tuli see siis niiöelda välja ja selle peale pandi meid kõndima. Järgmiseks ülesandeks oli luurata staapi, Staabikaitserühma ja Tagalarühma, mille lõpuks me saime teada, et nii meie kui ka teistes rühmades olid spioonid, kes andsid siis tasuta infot edasi. Me leppisime nendega kindlad ajad kohtumisteks kokku, et rääkida neist. (Luurerühm)

Siis jõudis kätte see imeline ja kauaoodatud hetk, kui sain enne enda öist staabiassistendi vahetust silma kinni lasta ja kujutage ette veel täispuhutaval madratsil. See oli ikka päris hämmastavalt mugav. Mõtlesin, et magan ilusti kella neljani ilma vahejuhtumiteta, aga sinna see unistus ka jäi. Umbes täpselt sellel hetkel kui sügav uni hakkas minu üle võimust võtma, algas läbi raadiosaatjate pidev rääkimine ja kontrollimine ning ega enam korralikult magama jääda ei saanudki.

Räägin natukene ka sellest, mida mina laagri vältel tegin. Minu ülesanne oli olla niiöelda press ehk ajakirjanik/fotograaf. Kohe kui midagi toimuma hakkas, oli minu ülesanne joosta staabist välja ja kõik kaadrisse püüda. Tegin osalejatega ka intervjuusid. Enamus ajast istusin üleval staabis, kus oli koos kõige lahedam meeskond. Tuju oli alati laes ja kõik said omavahel väga hästi läbi. Staabis toimus ka kogu info, mis läbi raadiosaatjate tuli, kirja panemine. See oli ikka omaette katsumus. Esimesed paar tundi oli päris koomiline olukord, keegi ei saanud aru mis kutsungitele vastata ja millal seda teha. Kõik laabus kuskil paari tunni jooksul ja edasi läks väga hästi. Minul oli ka au olla ühes vahetuses. Vahetus kestis 2 tundi ning tund sellest oli raadiosaatja taga ja teine tund panin infot sidepäevikusse kirja.  Aga no mis infot sa kella 04.00 – 06.00 ikka kirja paned, kõik magavad nagu kukupaid ja ainukesed, kes ringi liikusid oli juhendajad, staabivalve ja noored, kes olid ahjuvalves. Mis siis muud üle jäi, kui iga 20 minuti tagant sidekontrolli teha. Mõtled küll, et ah, mis see üks-kaks lauset siis ära pole öelda, aga kui sõba silmale oled saanud kuskil 45 minutit iluund tehes, siis keel nagu iseenesest pööras end igasugu veidraid nimesid ja häälduseid välja ütlema.

Teine päev algas unest ärkamisega. Jah, staap sai veel umbes tund/poolteisttundi magada, sest otsustasime kehtestada eetrivaikuse kella kaheksani. Avastasin, et olin kogu välivormiga otse põrandale magama jäänud, peal oli vaid lahtine magamiskott ja pea all kellegi jope. Enne magamajäämist olin käinud väljas ja lendasin tagasi tulles otsejoones põrandale siruli. Külmavares nagu ma olen, oli mul ka sees olles 24/7 külm ja ärgates tundsin ennast jääpurikana.

Eetrivaikus sai läbi, tehti esimesed sidekontrollid ja sai sööma minna. Sel hetkel kui leidus kedagi, kellel oli vaba aega, sai harjutada kelneritööd, sest kuidagi pidid ju ka need, kes raadiosaatja ja sidepäeviku taga istusid, süüa saama ja nii me tulimegi kuskil kolm kaussi käes treppidest üles, sest kes ikka viitsib mitu korda üles-alla käia. Laiskus, mis muud.

Kui kõigil söödud ja enamvähem unest äratatud, algas mõtteülesanne. Kätte anti igasugu pabereid ja nendel olid ülesanded. Oskama pidi joonise järgi paberist veepommi kokku voltida, leida sõnarägastikust malevaid, krüpteerida lahti koordinaate ning seejärel need kaardile kanda. Ülesanne pidi näitama, mis juhtub kui sa ei maga piisavalt. Kui magamine oli jäänud tahaplaanile, läks ka ülesanne veidi nihu, sest pidi kasutama nutikust, aga mis nutikust sa kasutad kui magada pole saanud ja väsimus on suur. Kõik käis aja peale ja Tagalarühm sai võidu.

Ülesanne tehtud ja hakkaski asjade kokku pakkimine ja laagriala koristamine. Iga jagu võttis maha oma telgi ja viis selle Tagalarühma kätte, kes märkis ära iga jao juurde, kas võetud asjad on tagastatud. Kõige lõpuks oli ka lõpurivistus ja laager oligi läbi.

Noored said küll vähe magada ja väsinud olime me kõik, aga naeratus oli meil kõigil pärast lõppu näos ja virisemist polnud kuskilt kuulda. Minul endal oli jube kahju, et laager läbi sai, sest see oli üks väga lahe ja huvitav laager.

Ka juhendajad olid nõus andma paar lauset laagri kohta ja siin need on:

Juhendaja Rainar Saar – Kahjuks jäi laagri aeg lühikeseks ja paljud asjad jäid tegemata, aga oluline sai tehtud. Tänu laagris osalejatele saime siiski suure osa asjadest tehtud. Mulle väga meeldis kuidas noored ise olid tahtmist ja hakkamist pungil täis. Keegi ei virisenud ja tegid mis pidid. Kuid siiski laagri lõpuks olid kõik väsinud ja koristus ning asjade kokkupanek jäi vähe nigelaks. Kui oleksin saanud midagi laagri juures muuta, oleksin kindlasti muutnud asukohta.

Juhendaja Maria Järvis andis väga sisuka tagasiside ja seetõttu on see ka intervjuu stiilis.

 

Mis jäi laagrist kõige eredamalt meelde?

Mulle jäid meelde need hetked, kus mul ühelt poolt noortest kahju hakkas, aga pärast veendusin, et nad tegelikult ongi täpselt nii nutikad kui ma seda kogu aeg arvanud olen. Näiteks oli laagri alguses rühmapealikel korraga käes palju informatsiooni. Osa sellest ei tähendanud nende jaoks mittemidagi. Laagri jooksul said nad muidugi kõikidele küsimustele vastused. Ja siis see hetk kõigi kolme noore näos, kus nad said aru mis toimub ja kuidas see kõik käib.

Ma ei teinud meelega neile kõike ette, vaid jätsin väga palju asju õhku ja rääkimata. Ma olin kindel, et need noored on sellised, kes mõtlevad asjad ise välja. Ja ma ei eksinud. See kui Georg tuli minu juurde ja ütles, et kell oli pool kolm öösel, kui ta sai aru lõpuks, et ta ei pea kõike ise ära tegema. See hetk tõenäoliselt õpetas talle oluliselt rohkem, kui see, et ma talle seda lihtsalt öelnud oleksin.

Selliseid hetki oli laagri jooksul mitu. Näiteks, oli mul kohutavalt kahju minna noortele ööhäiret tegema, sest nad olid lõpuks ometi kõik magama saanud. Ja siis kui ma nägin neid säravaid silmi ja põnevust noorte äsja ärganud nägudelt – see oli maailma parim!

Oli mitmeid hetki, kus noored, keda ma veel väga hästi ei tunne, (sest see oli nende esimene laager) üllatasid mind positiivselt oma arukuse ja tegutsemisega.

Tavalisel koondusel ei pruugi noorte sisemus alati välja tulla, aga  just laagrites  säravad nad oma asjalikkuse ja tegutsemistahtega. Mulle meeldivad sellised hetked, kus ma avastan uusi asju noorte juures. Uusi külgi, mida nad avavad endas.

 

Kas leidus ka midagi, mis väga ei meeldinud?

Oli jah. Mulle ei meeldinud, et laager nii lühike oli ja mind ainult üks on. Oleksin tahtnud rohkem osa saada kõigest, olla igal pool ja kõigiga koos ning näha kõike veel rohkem.

Tegelikkuses on alati see, et plaan on üks, aga reaalsus natukene teine. Ma ei tee sellest enam üldse mingit numbrit, sest see on alati nii. Ja see on siis omakorda väljakutse mulle endale. Sain vist hakkama.

Kuidas sellise laagri korraldamine välja näeb?

Rühmapealikud peavad iga aasta oktoobrikuus esitama oma järgmise aasta plaani. Ehk siis laagri toimumine oli ammu teada.

Mõte, et teeme side teemalise laagri tuli siis, kui ise sain sidekoolitust sügisel. Algul polnud mul plaanis midagi sellist nagu lõpuks välja tuli. Mõtlesin koolituste peale ja hea, et see nii ei läinud. Korraga olid pundis Jaanika Palm ja ühel hetkel tekkis noortel mitu tundi vaba aega ning ma pidin neile tegevuse leidma. Panin nad ühte tuppa, andsin kätte paberid ja pastakad ja selgitasin, et mõelge endile laager välja. Andsin ka mõned märksõnad, mis minu jaoks olulised olid.

See, et me seda mängu stiilis teeme, see mõte tekkis Põhjakonnal käies. Mis see õppus muud on, kui üks stsenaariumiga mäng. Eesmärgiks oli see, et kõik saaksid võimalikult palju erinevaid sidevahendeid kasutada. Staabi kasututusele võtu pakkus välja Jaanika Palm ning see oli üks äge kogemus meile kõigile.

Algne idee, mis noorte poolt oli kokku pandud, oli aga natuke liiga lennukas. Pidasime maha väiksema võitluse, kus ma selle laagri siis juba oma peas kokku olin pannud natukene reaalsematesse tingimustesse. Kusjuures noorte kõige pöörasemad ideed läksid tegelikult käiku. Ja ma kindlasti ei oleks seda kõike selliselt suutnud ise välja mõelda.

No ja siis kõige lõpuks tuleb välja mõelda mida noored söövad, joovad, kus laager toimub, kuidas sinna saab, mis meil selle jaoks vaja on ning kust ma leian kõik täiskasvanud, kes laagris kohal peaksid olema.

Samuti tuleb kinni pidada erinevatest tähtaegades, läbi rääkida kõikide oma sõprade ja tuttavatega, et nad annaks vajalikku varustust, sest noortel omal ei ole ladu ja kõiki asju.

Ja kunagi, kui kõik need asjad tehtud saavad, algab laager. Täielik segadus ja kaos, kuniks kõik paika loksub. Pärast seda kui noored on koju läinud,  on vaja kõik asjad tagasi anda kõigile sõpradele ja lattu ning kõik arvud peavad klappima ja kõik asjad tervelt tagasi jõudma. Alati on midagi, mida keegi taga otsib või on hoopis midagi katki. Ka sel korral tundus, et üks asjadest vist jääbki kadunuks, aga  me leidsime selle üles.

Lisaks sellele kõigele tuleb noorteinstruktoritega kokkuleppele saada raha kulutamise osas ning suhelda lapsevanematega, eriti nendega, kelle noored pole varem laagris käinud.

Mida oleksid muutnud laagri juures?

Ma arvan, et see laager oli üsna ideaalilähedane. Alati ei lähe kõik plaanipäraselt, alati ei tule kõik asjad välja nii nagu ma ootasin või ette kujutasin, aga see on üks elu osa ja see peabki just nii olema.

Ma sain ka ise sellest laagrist kogemusi, mida järgmiste laagrite ajal rakendada. Me kõik õpime iga päev midagi uut. Seega, jääb vaid loota, et meie eriline väljaõppelaager Aprillis saab olema veel ägedam!

 

Kõige lõppu tahan öelda, et mul on tõelsielt vedanud, et ma saan teha asju nii lahedatele noortele! See oli kõik ju mäng ja mul on hea meel, et kõik mängisid, lõbutsesid ning olid niisama toredad ja ägedad!

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Christmas-snow-winter-light-snowflakes_1600x900.jpg

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Ülk rühma huvitavad õppepäevad

Tekst ja pildid Vive Pandis

unnamed

ÜLK rühm koos Lilleküla rühmaga tegid keraamikat.
Esimesel koondusel valmistati Merle Toomparki õpetusel kenad tassid, taldrikud, tehti ka loomakesi, isegi tore seinakell ja käsi,
kus sõrmuseid hoida.
Peale kuivamist rändasid meie tooted ahju kuumutamisele.
Järgmisel koondusel asusime esemeid glasuurima.
Peale glasuurimist said tooted jälle ahjus kuumutatud.
Kolmandal koondusel oli elevust palju, sest alles siis sai näha, mis oma kätetööst välja oli tulnud ja mis värvi tegelikult tass või taldrik sai.
Täname Merlet toreda ja arendava töötoa eest!

roosid-011

Laupäeval (03.detsember) toimus ÜLK rühmal toiduvalmistamise õppepäev.
Tore, et kokku oli tulnud nii palju huvilisi.
Sissejuhatuseks rääkisime teemal: ” Kas pesta banaani?”
Püüdsime ette kujutada ja mõelda kust ja kuidas puuviljad meieni jõuavad.
Saime aru, et võiks neid pesta küll, sest ei tule ju õunad enam vanaema õunaaiast.
Seejärel oli teemaks toitained ja menüü koostamine.
Rääkisime lähemalt toitainetest, tuletasime meelde toidupüramiidi ja milliseid toitained inimese organism vajab.
Edasi tuli juba oodatud ja põnevam osa, hakkasime toitu valmistama.
Eesmärgiks oli teha lihtsaid toite, mida oskaksid kodutütred ise kodus valmistada.
Tegime ka sellist toitu, mida tänapäeva emad vist iga päev ei valmista – kiselli.
Igaüks sai kartuleid ja porgandeid koorida.
Esimeseks roaks valmistasime lihtsa makaronisupi.
Praeks oli kartulipuder, hakklihakaste ja riivitud porgandi salat.
Magustoiduks oli kisell kohupiimaga.
Toidud tulid tõeliselt maitsvad ja meeleolu tekitas kenasti kaetud laud.
Märgamata ei jäänud seegi, et tüdrukud sõid leiba, tõstsid suppi juurde, kartulipuder sai otsa ja ka kisell kohupiimaga maitses hästi.
Oli tore ja arendav õppepäev.
Aitäh kõigile osalistele, ka minule jäi toredast päevast rõõm südamesse!
Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Elroni Pääsküla depoo külastus

Maria Järvis- Nõmme NK rühmapealik

29.11.2016 käisid KT Squadi ja NK Nõmme rühmade noored Elroni Pääsküla depoos ekskursioonil.

Kõigepealt rääkis kunagine noorkotkas Oliver, meile üldiselt rongidest, raudteest, sellest kuidas kogu see võrgustik töötab ning palju selle kõige haldamiseks inimesi vaja on. Selgus, et rongijuhiks ei saagi niisama lihtsalt, vaid tuleb aasta otsa tõsiselt õppida ja kaks eksamit teha. Lisaks palju tunde harjutada.

Peale rongijuhtide ja klienditeenindajate on veel palju palju erinevaid inimesi, kes vastutavad selle eest, et kõik toimiks turvaliselt. Kokku töötab Elronis üle 300 inimese.

Noored said muidugi ka ronge vaadata lähedalt iga nurga alt. Päris rongi alla me just ei roninud, aga saime hea ülevaate sellest, mis kõik on rongi all peidus, kuidas rattaid vahetatakse ja otse loomulikult käisime ka seal, kuhu tavaliselt kõrvalisi inimesi ei lubata.

15219507_1139097662843285_1973358909931974319_n.jpg15181702_1139097659509952_9102400632824239775_n.jpg

Nagu näha, siis võtsime rongi põhimõtteliselt pooleks tunniks täielikult oma kontrolli alla. Vajutasime kõiki nuppe, mida muidu ei tohi vajutada, saime teada, et kaamerad näitavad kohe pilti sellest, kes hädapidurit või SOS nuppu vajutavad. (Ma ei teadnudki, et selline nupp üldse olemas on.) Nägime kuidas rong tööle pannakse, millised erinevad näitajad juhtpuldis on ning mida kõike seal teha saab.

Loomulikult saime teada seda miks kõige sagemini SOS nuppu ja hädapidurit vajutatakse. Selgus, et puhtast uudishimust. Jätke siis endale meelde, et nii ei tohi teha. Kaamera salvestab kohe su tegevuse. Ja selle eest võib trahvi saada. Ühes 4 vaguniga rongis on kokku 16 kaamerat, mille abil jälgitakse koguaeg vagunites toimuvat.

Tegelikult oli infot rongide kohta nii palju, et kõik ei jäänudki ühe korraga meelde. Õnneks me nüüd teame kus Oliver töötab ja ehk läheme talle teinekordki külla 🙂

Uute seiklusteni!

15181337_1139097772843274_2685105542504902171_n.jpg

15241224_1139097692843282_5168976859853638096_n.jpg15241418_1139097696176615_3826148207698812330_n.jpg15267608_10210902798703195_1698030048719401225_n.jpg15241777_10210906032504038_6888365772693778737_n.jpg

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Kaitseliidu aastapäeva pidulik koondus

Tekst Bärbel Saluäe
Pildid Grete-Kai Saar

img_0618

05.november. Kaitseliidu Tallinna maleva õppehoone on siginat-saginat täis. Kogunemas on kodutütred, noorkotkad ja nende juhid, lisaks veel lapsevanemad ja teised toredad abilised. Täna tähistame üheskoos piduliku koondusega saabuvat Kaitseliidu aastapäeva.

Just sellel pidulikul koondusel võtame vastu uusi liikmeid, keda sel korral oli 17 tüdrukut. Anname välja uued järgud ja erialamärgid. Kuulutame välja aasta tegijad.

Just aasta tegijatest räägiks veidi lähemalt.
Sel aastal oli väga tihe rebimine kahe kodutütre vahel. Üks tuleb ju valida. Ja kuidas sa valid, kui mõlemad neiud on võrdselt tugevad-tegevad. Aega võttis ja juhatus lõpuks jõudis ühele nõule -aasta kodutütreks sai Carelin Tuul lilleküla rühmast. Ja kuna ka teine neiu Grete-Kai Saar on väga tugev ja eesrindlik kodutütar, kes kõige muu kõrvalt hakkas ka oma rühma tegema – sai tiitli Aasta Säravam Täht Tallinna ringkonnas. See on esmakordne autasu ja seda antakse välja vaid erandjuhtudel.

Aasta rühmavanemaks sai Jaanika Kikkas, kes oma väikese beebi kõrvalt on suutnud olla edasi üks kõige aktiivsemaid rühmavanemaid. Ka tema rühm on üks suurimaid. Tema rõõmsameelsus, teotahtelisus, positiivne ellusuhtumine on imetlusväärne.

Ja meie aasta toetajaliige Raul. Alati aasta rühmavanemaga käsikäes. Muidugi tuleb ära mainida, et nad on ka abikaasad 🙂 Ja koos moodustavad nad ülimalt tugema tiimi. Ei oleks olnud üritust, kus ei oleks väljas olnud Jaanikat või Rauli. Ja mitte ainult väljas. Alati tegutsemas.

Palju palju õnne kõikidele auhinnatud tegijatele ning tublidele noortele, kes said kätte uued järgud ja erialad. Palju õnne uued neiud, kes te liitusite meie toreda organisatsiooniga ning suur suur aitäh kõikidele meie noortejuhtidele, kes te oma aega panustate!

Ja aitäh neidudele ja Ingele ning Vivele, kes te päästsite olukorra, kui plaat ei mänginud 😉

 

 

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Rõõm käsitööst

Tekst ja pildid Bärbel Salumäe

img_20161023_135917

On tradtsioon, et iga novembrikuu viimastel päevadel kogunevad kodutütred käsitööd tegema heategevuse eesmärgil. Sel korral aga kõik teisiti. Käsitööd tehti, aga oktoobrikuus ning enda ja organisatsiooni tarbeks.

Koostöö raames olid meie juhendajad käsitöösalonguist Teeme Teistmoodi ( Koduleht Facebookis ). Soovitame kindlasti nende poole pöörduda. Juhendajate asjalikkus, rahulikkus, loominguline lähenemine väärib vaid kiidusõnu. Meie noortele ja vabatahtlikele juhtidele meeldisid nad väga. Lisaks juhendamisele on neil endal kõik materjalid olemas ja ei pea otsima kust mida saab 🙂

Sel korral said noored õppida, kuidas teha shokolaadikaarte (kaardid, kuhu mahub sisse ka shokolaad kingituseks panna, või siis selle asemel teeküünlaid vms). Osad tegid juba jõuluteemalisi, teised sõbale sünnipäevaks, kes isadepäevaks jne. Ja ei olnud vahet kui vana või noor keegi on, kõik said hakkama 🙂

Lisaks on meie organisastioonil tava saata igal aastal meie oma laste tehtud jõulukaarte. Ka sel korral sai neid meisterdatud ja juba ootavadki nad välja saatmist.

Suured tänud käsitöösalongile Teeme Teistmoodi ja noortele, juhtidele, kes kohale tulid.

 

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Sõpruskohtumine jalgpallis Tallinn-Rapla

Tekst Bärbel Salumäe
Pildid Maria Elisa Tinnuri

Mõned aastad tagasi alustasid Tallinna maleva poisid jalgpallivõistlustega maleva siseselt. Siis ükshetk hakati sõpruskohtumiste raames sügiseti jalgpalli mängima Rapla maleva noortega. Ja tänavu on asi juba seal maal, et meeskonna põhikoosseisus peab olema ka üks kodutütar.

Nooremas vanusegrupis lõid meeskonnas kaasa Eliise ja Anneli Kikkas. Nooremad tõid koju ka võidu, seisuga 7:4.

Vanemas vanusegrupis lõi kaasa meeskonnas Ly Sakkis. Vanemad küll võitu koju ei jätnud, aga see-eest mängisid lõpuni välja väga tugevalt. Seis jäi lõpuks 5:10 Rapla kasuks.

Kokkuvõttes aga seis jäi viiki, üks võit meile ja üks võit Raplale 🙂

Ning juba järgmiseks on ettepanek tehtud saalihoki mängimisele.

Fotoalbum on nähtav SIIN

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Kotkaretk 2016 oli võidukas

Tekst Maria Elisa Tinnuri

29321401374_f2ba9af322_z

 

Patrullvõistlus „Kotkaretk“ toimus septembrikuu viimasel nädalavahetusel 23-25.09 Läänemaal, Haapsalu lähistel. Võistluse avamine ja lõpetamine toimus Haapsalu spordikeskuse lasketiirus.

Meie sõit Haapsallu läks lahti reede õhtul kuskil poole seitsme ajal, vastutajaks meil kaasas Joonas Eero. Tiimiliikmed olid Gerli, Kaisa, Grete-Kai ja mina. Autos kordasime üle sidet ja sõlmi, et võistlusel raskesse olukorda ei satuks. Kohale jõudsime üpris vara ja läksime aega parajaks tegema linna peale. Jalutasime veidi, siis leidsime mänguväljaku, kus tegime paar väga toredat pilti ja hakkasime tagasi liikuma.

Lasketiiru sisse astudes oli see päris paksult inimesi täis. Seejärel võtsime oma tiimi kolonni, toimus avamine, stardiaegade loosimine ja räägiti mõnest olulisemast asjast, millest peaksime teadlikud olema enne, kui rajale lähme. Toimus ka laskmine, osadel hommikul, osadel õhtul. Meie ajaks oli pandud 23:45. Selle aja jooksul jõudsime süüa, teha endale igaksjuhuks varustuse kontrolli ja olla niisama hästi lahedad. Laskmas sai meie tiimi Kaisa päeva parima kirja, vähemalt nii ütles meile instruktor sel hetkel. Laskmisega kõik korras oli meie kõige suurem soov jõuda üles magamisasemele, sest näiteks minul oli väike tukastus juba all lasketiirus, samal ajal kui meist eelmine tiim oma ülesannet täitis. Lõpuks saime ka meie silmad kinni.

Äratus, see kõige imelisem asi muidugi, helises 5:30. Stardijärjekorra ja tiimi numbri saime eelmisel õhtul. Meie tiim nr. 20 lahkus 7:35. Käisime söömas, kordasime üle olulised asjad, panime kodinad kokku ja läksime varustuse kontrolli. Kogu varustus ilusti kotis, tehti meist pilt ja minna me võisime.

Punkte oli kokku 9. Esimesel päeval oli pääste+elustamine, raadiojaamad, takistusrada, taimede tundmine, sissi telgi püstitamine ja paintball. Teisel päeval oli valikorienteerumine, meditsiin ja jõe ületamine.

Päästes+elustamises tuli päästa vette kukkunud ja uppumisohus olev inimene ning seejärel tuli nuku peal imiteerida elustamist. Selles punktis läks meil laausa suurepäraselt.

Järgmises punktis tuli raadiojaamadega suheldes kokku panna legoklotsidest värviline maja

Takistusrajal tuli esmalt roomata, seejärel joosta veidi, et jõuda paadini, mis vee ääres oli. Tõmbasime endile päästevestid selga ja erutasime pisikesele saarele. Seal tuli asetada nukk kanderaamile ja joosta koos kogu kumatusega läbi vee, üles mäe peale, kus ootas atv-ga mees ja viis kanatanu n.ö abipunkti. Siis jälle väike jooks ja tuli nuga visata. Ja lõpuks jälle kõik jõuvarud kokku kogudes mäest üles finishisse joosta.

Siis alustasime teed üllatuspunkti poole. Selleks oli taimede tundmine. Alguses oli kõik hästi, jalad olid küll veidi märjad, aga sellest polnud hullu. Siis ei osanud meis veel keegi arvata, et meid ootab ees kraav, millest me pidime läbi minema. Metsast kaugemale vaadates nägime lagedat ala ja hakkasime selle poole liikuma. Jaa oioi, meie ees ilutses üks päris lai ja silma järgi üsna sügav kraav. Kaisa läks proovis järgi kui sügav on ja Gerli läks samal ajal otsima veidi madalamat kohta. Lõpuks siiski ületasime jõe nii, et peaaegu kõik tilkus. Mina panin küll enda koti ja jaki kaasavõetud suurde prügikotti, aga teistel kotid ja rakmed tilkusid. Kraavist ülepea märjana välja tulles kõlasid meie sõjakad hüüded ka ilmselt teise põllu otsa. Läksime üle põllu ja nägime suurt hulka inimesi. Esmalt oli hirm, et ehk on vastutegevus. Lähemale minnes aga vaatasime, et seal on hoopis 2 tiimi, ühed neist meie pisikesed Tallinna Noored Kotkad. Omasid nähes tuli ikka naeratus suu nurka küll. Ületasime veel ühe põllu ja siis hakkas nali pihta. Suur tee, millest pidime üle minema, oli täis tragisid vastutegevuse liikmeid, kes kohe ei tahtnud meid üle tee lasta. Jändasime seal vist oma 15-20 minutit, vaheldumisi joostes ja pika rohu sisse varjudes. Lõpuks saime ka meie üle ja punkt ei olnud enam kaugel.

Punktis saime veidi puhata ja mina vahetasin riideid. Siis kutsuti meid ja räägiti ülesandest. Pidime panema kokku köögiviljad ja nende seemned. Kokku oli 13 köögivilja ja seemnepakikest. Õigesti saime meie 7.

Järgmine punkt oli telgi püstitamine. Tee sinna oli ka üsna naljakas ja väsitav, sest jalutasime peale ühe suure ringi. Mõtlesime, et jääme hiljaks, aga jõudsime hoopis 15 minutit varem. Sõime, puhkasime, naersime ja saime rääkida ka enda vastutajaga. Telgi püstitamine ise läks meil väga hästi. Saime kiita, et meie telgil on kuju ja kuskilt ei lopenda. Aja puuduse tõttu jäid küll telgi ääred sisse panemata, aga koostöö mis meil oli, korvas ka selle.

Päeva viimane punkt oli paintball. Teekonda alustasime üsna rahulikult, aga lõpuks saime aru, et sinna punkti jääme küll hiljaks. Lisasime tempot, jooksime ja kõndisime vaheldumisi. Aga suureks üllatuseks meile jõudsime kohale nii, et meil oli veel üsna palju aega. Selles punktis tuli paintballi relvadega vaenlaste pihta tuld anda. Vaenlasteks  olid papitükid, millel vaenlase kujutis. Minu arust saime me sellega ka hästi hakkama, sest koostöö oli meil jällegi super.

Telgialasse hakkasime minema juba üsna hämaras. Algul ei leidnud me õiget kohta, kus traataiast läbi minna, aga siis tuli veel üks tiim ja aitasid meil leida aias olevat auku. Jõudsime veidi suurema tee peale ja järsku kuulsime autot tulemas. Kes jooksis metsa, kes kraavi ja kes mis iganes imetrikke tegi, et märkamatuks jääda. Tegelikult oli see tsiviilelanike auto ja tulime oma peidukatest välja. Auto seepeale jäi seisma ja inimesed seal sees küsisid päris imestunud nägudega, et kas kõik on korras ikka. Meie oma rõõmsas olekus vastasime jaatavalt ja selgitasime, et meil on võistlus.

Jalutasime veidi edasi, käies mööda suurt teed ja koguaeg kartes, et keegi kohe hüppab põõsast välja või kuidagi muud moodi meid kinni nabib. Ka siis saime teha päris palju jooksu ja varjumist, nii tavaliste autode kui ka Kaitseliidu autode eest. Viimane kelle eest me varjusime oligi Kaitseliidu auto ja see jäi üsna pikalt teeristile seisma. Seal põõsa all lamades ja üritades võimalikult liikumatult olla, tuli ikka uni peale küll. Oma 3 korda vast lasin korraks silmad kinni. Lõpuks saime ka meie minema ja kõmpisime telgiala poole.

Jõudsime ilusti telgialasse, panime asjad telki ja läksime sööma. Pärast telgis avastasime, et meil on sinna päris tore seltskond kokku kogunenud. Öösel oli ka üks luureülesanne, millest saime teada mõni aeg enne öörahu.

Hommik algas 7:20, kui Grete-Kai telefon mõnusast unest üles äratas. Äratasime ka kogu ülejäänud telgirahva üles. Teipisime jalad, tegime mõned hommikurutiini juurde kuuluvad asjad, panime varustuse kokku ja võtsime veel vett.

Esimene punkt oli kohe seal samas lähedal ja selleks oli valikorienteerumine. Läks kuidas läks, mina esiteks jooksin õigest teeotsast mööda ja hiljem kogemata ringiga tagasi. Paar punkti saime ikka kirja, seegi hästi.

Järgmiseks oli meditsiin. Sinna jõudes oli meil veidi aega, et hommikust süüa ja veidi tähtsaid asju meelde tuletada. Punktis anti meile ette paber, millel kirjas, mis asju tegema peab. Alguses jagasime kõik nelja peale ära, kuid siis öeldi, et üks mängib kannatanut. Kohe oli selge kes. Selleks olin mina, sest mina veel eriti neid õigeid võtteid ei tea ja oli hea, et sain samal ajal neid ka ise näha. Seal läks meil ka päris hästi. Minu tiimikaaslased teadsid meditsiinist ikka päris palju.

Ja nüüd viimane punkt. Lehele oli märgitud lihtsalt sõnaga jõgi. Kohe tuli pähe mõtted jõe ületamisest ujudes või läbi joostes. Tegelikult oli asi palju lihtsam: tuli ennast kinnitada rakmete ja karabiiniga trossi külge ja ennast mööda trossi edasi tõmmates jõgi ületada. Siis tuli ennast trossi küljest lahti saada ja joosta veidi edasi, kus pidi jõge ületama nii, et all on veidi laiem koormalindi taoline nöör (täpne nimetus ei meenu) ja üleval tross. Ülevalt kinni hoides ja mööda nööri edasi liikudes saime jõe ületatud. Vette kukkumine polnud karistatav ja selle peale jooksid Gerli ja Grete-Kai otse läbi jõe. Viimaseks tuli rakmed jalast saada ja need kindlasse kohta riputada. Nagu ma mäletan siis meie vastutaja oli meie üle päris õnnelik ja andis lootust, et ehk saame esikolmikusse.

Tagasi läksime nii, et naeratus oli kõrvuni, sest lõpp juba paistis. Kuigi oli ka veidi kurb meel, sest  kogu võistlus oli väga väga lahe. Siiski vaatasime igal teeristil igaksjuhuks kullipilguga tee üle, sest vastutegevus võis ka seal varitseda. Õnneks saime ilma vahejuhtumiteta linna, kus vastutegevus enam tegutseda ei tohtinud. Spordihoone nurgal tegime ka lõpujooksu finishisse ja meele tegi veel rõõmsamaks kui nägime, et meie vastutaja juba ootab ja eemal saab süüa. Kiire varustuse kontroll ja ruttu pesema.

Hiljem liikusime lasketiiru, kus toimus võistluse lõpetamine, diplomite jagamine ja kohtaade teatamine. Meie väga väga tubli tiim sai teise koha. See on lausa imeline ja muutis kõige, mis oli hea veel paremaks

Grete-Kai – Nii suurt seiklust pole mul vist varem olnud. Olen väga rahul meie sooritusega, ikkagi teine koht ja me ei jäänud vastutegevusele kordagi vahele (kuigi pidime mitmel korral eest ära jooksma). Meeldis, et teisel päeval saime kiiresti punktidesse ja üldiselt olid kõik punktid huvitavad. Olen väga rahul, et oma nädalavahetuse Kotkaretkel veetsin.

Kaisa – Võistlus meeldis mulle väga, sai üle tüki aja uuesti metsa võistlema minna ja tore viis kuidas oma vaba aega veeta. Suureks üllatuseks tuli mulle see, kuidas meie tiim sai kõikide asjadega hästi hakkama ja motivatsiooni meil ikka jätkus mõnusalt, olime rõõmsad ja ei vingunud. See mulle räigelt meeldis.

Gerli – Võistlus oli väga tore. Ülesanded olid väga hästi korraldatud ja me saime nendega ülihästi hakkama. Seltskond oli ka väga lahe, rajal sai palju nalja. Tallinn sai kuulsaks sõnaga ,,ujujad’’, kuna meid ei takistanud ükski jõgi ega kraav ja olime pidevalt märjad. Mulle meeldis väga, et keegi ei vingunud ega virisenud, väga lõbus oli.

Enamus pilte on teinud Grete-Kai, aga mõned on võetud siit: http://online.le.ee/2016/09/29/galerii-laanemaa-kodututarde-ja-noorkotkaste-patrullvoistlus-kotkaretk/

Elisal on ka oma blogi. Loe tema tegemistest siit: That’s my thing

 

 

 

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Create a free website or blog at WordPress.com.