Annely Koolmann

Kes on Annely Koolmann? Olen põline pealinna tüdruk. Sündinud ja kasvanud Tallinnas, pere vanima lapsena. Keda horoskoop huvitab, siis tiigri aasta kaljukits, mis päris hästi kirjeldab minu iseloomu: kui vaja olen pehmem ja kui vaja siis näitan küüsi ka J. Kaljukitsele omaselt tahan alati saavutada enamat. Kui ka vahest komistan, siis tõusen ikka püsti, pühin põlved puhtaks ja astun valitud teel edasi.

Mul on kolm täiskasvanud last – 2 poega (Rein 24 a. ja Raul 20 a.) ning 1 tütar (Kärt 22 a.)

Lapsena oli minu suur unistus saada sekretäriks, sest mulle meeldis asjaajamine ja paberitega toimetamine. See unistus sai täidetud kui lõpuks Tallinna Kergetööstustehnikumis sekretär- asjaajaja ja arhivaari eriala diplomi kätte sain.

Kuid elus on nii, et kui üks unistus saab täidetud siis tulevad uued unistused ning ühel hetkel tundsin, et nüüd tahaks edasi liikuda. Heade sõprade soovitusel kandideerisin panka telleriks. Ma ei olnud selle võimaluse peale varem mõelnudki, et see võiks olla midagi minu jaoks. Pank oli minu jaoks olnud alati selline kauge ja kättesaamatuna tunduv töökoht. Inimesed olid seal tõsised ja asjalikud. Kuid panka ma tööle sain ja tundsin kohe, et olin leidnud eriala, mis pakub mulle väga palju enesearendamise võimalusi. Peagi sai minust ka mentor ja sisekoolitaja uutele töötajatele ning astusin ka karjääriredelil ülespoole. Jõudsin tellerist privaatpanganduse kliendihalduriks. Töö kliendihaldurina on hästi palju arendanud mu suhtlemisoskust ja õpetanud keerulistes olukordades lahendusi leidma. Tänaseks olen finantsmaailmas töötanud 16 aastat, millest viimased 4 aastat olen töötanud kinnisvara – ja ärilaenude haldurina BestCredit OÜ-s.

Esimesel kohal minu hobide nimekirjas on Naiskodukaitses, kuid minu teine suur kirg ja armastus on tantsimine. Viimase 10 a jooksul olen tantsinud erinevaid stiile – orientalit, bollywoodi, peotantsu, salsat, bachatat ja kizombat. Mulle meeldib aktiivne elustiil ja kodus televiisori ees istumine ei ole minu teema. Vaiksemal hetkel pigem loen või käin teatris. Kui ajagraafik luba siis meeldib reisida. Selle aasta septembris otsustasin astuda veel ühte oma ammust unistust täide viima – õppida hispaania keelt.

Millal sa Naiskodukaitsega liitusid ja mis sinuga siis juhtuma hakkas? Minu teekond Naiskodukaitsesse algas 20. augustil 2013, kui kirjutasin avalduse liitumiseks Tallinna Teletorni juures toimunud Kaitseliidu perepäeval.

Kas põhjuseks oli minu õe Evely eeskuju, kes oli aasta varem liitunud Naiskodukaitsega Harju ringkonnas või mu oma noorem poeg Raul, kes oli samal ajal Noorkotkas, enam täpselt ei mäletagi. Tegelikul hiljem sain teada, et mu noorem vend Kristjan-Tõnu on Kaitseliitlane olnud pea 20 aastat. Venna tegemistega ma nii palju kursis ei olnud kuid mäletan, et õde käis küll kogu aeg kuskil põnevatel koolitustel ja üritustel ning sisemine tunne oli, et tahaks ka ellu midagi uut.

Kui siis 20 augustil 2013.a. sammud Teletorni juurde seadsin, et näha kuidas pojal linnarahavaga suhtlemine läheb siis sattusin ka Noorkotkaste kõrval asuvasse Naiskodukaitse telki, kus mulle öeldi, et kui poeg on Noorkotkas eks siis peab ema ikka Naiskodukaitsesse tulema J. Nii see avaldus kirjutatud sai. Kuid ega ma saanud siis üksi minna. Printisin kõiki dokumente 2 tükki ja veensime õega koos ka ema Ülle meiega tulema, mis tal seal kodus ikka nii teha on.

Alates 03. detsembrist 2013.a. saigi meist emaga täieõiguslikud Naiskodukaitse Toompea jsk tegevliikmed. Minu esimene üritus peale piduliku vande andmise oli Kaitseliidu laste jõulupidu, kus lõikasin lahti nii ca 25 kringlit … Tagant järgi tundub, et seal see sõrm toitlustusele vist antud sai.

Kuid milliseks mu edasine elu tänu Naiskodukaitsele muutub ei osanud ma isegi ette kujutada. Sellest võiks lausa raamatu kirjutada.

Otsustasime emaga, et võtame asja rahulikult ja seame esimese aasta eesmärgiks teha esmalt kõik 4 baasväljaõpet ühe aastaga ära, sest siis meil kogu suur pilt olemas ja otsustame juba hiljem mida ja kuidas edasi. Meie peamiseks motivaatoriks oli selle eesmärgi täitmisega kaasnev diplom ja saaksime veidi endale õlale patsutades tunnustavalt öelda, et ära tegime.

Kuid nagu öeldakse, inimene mõtleb ja planeerib ning elu juhib …

Mäletan, et sõduribaasõppe kursusel tekkis küll korra tunne, et olen ikka väga vales kohas. Rooma siin metsa all männikäbide peal varustuses. Uh! No see ei ole ju üldse minu teema! Jätan kõik sinna paika ja lähen üldse koju ära. Kuid siis nägin kuidas mu ema, kes oli sel ajal juba 60 a.,  kõike vapralt kaasa tegi siis lõi minus see „kaljukitse“ kangus välja, et ega ma saa ju kehvem olla. Lõpuks ei tulnud sellest nö „rahulikult võtmisest“ ka miskit välja, sest esimese aasta lõpuks tuli kokku ca 60 päeva erinevaid üritusi.

Uue liikmena organisatsioonis oli suur soov ja  tahtmine igal pool osaleda ning kõigest osa saada. Oleks mulle keegi kunagi maininud, et minust saab välikokk oleks ma selle peale lihtsalt naernud – Mina ja välikokk on see nali või? Kuid iial ära ütle iial ja see kehtis 110% ka nüüd. Minu teejuhiks ja mentoriks sai toonane toitlustusgrupi juht ja tänane Sadama jsk esinaine Krista Kiil.

Esimene suurem toitlustamine oli mul tegelikult juba enne organisatsiooni esimese baasväljaõppe mooduli läbimist, kui läksime Vabaduse väljakule 8. märtsil 2014.a. linnarahavale suppi jagama „Naistelt Naistele“ üritusel. See oli niiiii äge! Vormi kandmise reeglitest ei teadnud ma siis veel muidugi midagi kuid see emotsioon, mida suppi jagades linnarahvalt saime, seda ei anna sõnadega kirjeldada. Edasi läks juba kõik loomuliku rada mööda. Kui oli vaja kuskil süüa teha siis panin end ikka kirja.

Kui hakkas lähenema 2014. a. 20. august, siis pakuti võimalust osaleda Tallinna Teletorni juures traditsioonilisel Kaitseliidu Perepäeval. Kuid seda puhku juba Naiskodukaitse esindajana. Wow! See oli nii uhke tunne panna selga Naiskodukaitse pidulik vorm ja esindada oma organisatsiooni. Nautisin täiega inimestega suhtlemist. Pärast tegusat päeva Teletorni juures tehti mulle ettepanek võtta üle Tallinna ringkonna avalike suhete grupp, kus sel hetkel juht puudus. Ees ootas 3 aastat väljakutseid ja enese ületusi. Sain suurpärase kogemuse, mida tähendab olla juht ja seda vabatahtlikus organisatsioonis. Elu läks kohati ikka päris tormiliseks, sest aastas oli mitmeid üritusi, kus tuli osaleda. Avalike suhete grupijuhina käisin organisatsiooni tutvustamas, hiljem kirjutasin ürituse kohta artikleid ja olin ka nö operaator Kõps kaamera taga, et üritustest fotosid teha. Ühe aastaga õppisin lõpuks asju delegeerima. Aega võttis aga asja sai.

Samas oli toitlustamisest saanud samuti minu kirg ja armastus. Nii, et asjade loomuliku kulgemisena sattusin 2015. a. Naiskodukaitse Välikoka kursusele, sealt edasi sai minust 2017. a Tallinna ringkonna toitlustusgrupi juhiabi ja 2018. a. Toitlustusgrupi juht. Järgmise loomuliku sammuna tuli hakata oma teadmisi ja kogemusi edasi andma uutele liikmetele. Nii sai minust toitlustuse baasväljaõppe instruktor.

Need 6 aastat on olnud üliägedad! Olen nii palju õppinud enda kohta. Kohtunud üliägedate inimestega läbi erinevate ürituste ja Kaitseliidu kooli kursuste ning leidnud palju uusi sõpru ja tuttavaid üle Eesti.

SONY DSC

Kuidas sinust sai kompanii kokk ja mida see üldse tähendab?Esimest korda sattusin Kaitseliidu õppustele Naiskodukaitse Toompea jaoskonna kaudu, kellel on tihe koostöö Kaitseliidu Toompea malevkonnaga. Pakuti võimalust osaleda sügisesel Kaitseliidu õppusel Põhjakonn köögimeeskonna liikmena. See kogemus jääb mulle vist kogu eluks meelde alates varustuse saamisest kuni öise kotleti jagamiseni.  Sattusin välikööki, mille toimimisest mul ei olnud õrna aimugi. Sel hetkel ei olnu mul veel Naiskodukaitse toitlustuse baasväljaõppe moodulgi läbitud.  Lihtsalt hüppasin tundmatus kohas vette. Õppus sai läbi ja kui väsimus oli ära puhatud, siis alles jõudis kohale kui paganama äge see kõik oli olnud. Nii oli sõrm antud ja üsna pea leidsin end vähemalt korra kuus kuskil toitlustamas.

Saades iga korraga aina rohkem enesekindlust ja veendumust, et välitoitlustamine on teema, mis mind huvitab ja millega tegeleda tahan, läbisin 2015. a Naiskodukaitse välikoka kursuse. 2016. a. pakuti mulle võimalust osaleda Ekströmi marsil, et osalejatele suppi keeta. See oli minu esimene kogemus, kus suppi tuli keeta ca 400 inimesele. Olin nii närvis, et kuidas kõik läheb ja kas saan hakkama. Varasemad kogemused ju puudusid. Ei olnud valikut tuli hakkama saada. Ei saa mainimata jätta, et kogu korraldusmeeskond oli ülitoetav ja abivalmis. Kes aitas katla alla tuld teha, kes supipurke avada ja kes toetas lihtsalt hea sõnaga. Minu arvates läks kõik valesti ja midagi ei tulnud välja kuid  õnneks arvasid teised teisiti. Tundus, et minuga jäädi rahule, sest ürituse peakorraldaja Erki Vaikre tegi mulle ettepaneku tulla Kalevi malevkonna sisekaitsekompanii köögiülemaks. Kaalusin ikka, et kas saan hakkama.  Kuid inimeste usk minusse andis julgust juurde ja nii ma selle ettepaneku, veidi küll kõheldes, vastu võtsin. Oma otsust ei ole ma tänaseni mitte kordagi kahetsenud. Kui on kindel seljatagune siis ei ole tegelikult ükski ülesanne ülejõu käiv. Nõu ja jõuga oli mulle suureks abiks meie Tallinna ringkonna instruktor Maret Valner.

Olla kompanii kokk, minu puhul siis ka nö köögiülem, tähendab eelkõige vastutust. Vastutust kogu õppuse toitlustuse eest, st alates enne õppust ülematega toitlustusplaani kooskõlastamisest kuni köögi meeskonna kokkupanemiseni. Vahepeale menüüde ja kalkulatsioonide koostamine ja köögivarustuse üle vaatamine ning õppuseks valmis panemine. Õppuse ajal vastutan köögimeeskonna toimimise eest – jagan ülesandeid, hoolitsen, et meeskond toimiks ja kõik saaksid hea kogemuse. Õppuse ajal suhtlen ülematega jooksvalt, sest ajakavad võivad kiirelt muutuda ja teinekord tuleb operatiivselt asju ümber planeerida. Lisaks hoolitsen selle eest, et toit oleks maitsev ning õigel ajal valmis.  Rutiini ei teki ja iga õppus pakub uusi väljakutseid. Meeskonna valik õppustele on väga oluline. Ütleksin, et ehk kõige olulisem, sest sellest sõltub kogu õppuse kulgemine. Aastatega on mul väljakujunenud kindel tuumik ägedaid naisi, kes minuga ikka ja jälle kaasa tulevad. Vahest on mul tunnen, et nad juba loevad mu mõtteid. Nad tunnevad mind nii hästi, et tajuvad ära kui mul juhtmed hakkavad kokku jooksma ja oskavad õigel ajal öelda või teha just seda, mida sel hetkel on vaja. Mida rohkem on meeskond koos õppustel käinud ja kokku treeninud, seda sujuvamalt asjad toimivad. Ma olen väga õnnelik ja tänulik, et mul on üliäge meeskond, kellega läheks luurele ka rahu ajal J .

2016a Põhjakonn. Kokkavad: Koolmann, Tarum, Juhkam, Kolnes

Miks sa võtad endaga metsa kaasa kodutütreid ja noori kotkaid? Kuidas sa üldse sellise hullumeelse idee peale tulid? See on hea küsimus. Ma arvan et, selle kohta käib ütlus, et „Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem“ .Koostöö noortega sai alguse 2016. a. suvel kui sattusin toitlustama esmakordselt noorte üritust Salupere luureretk. Nagu ikka, kohtud üritustel uute ja ägedate inimestega. Nii sain tuttavaks Nõmme NK ja Squad rühmade noortejuhi Mariaga. Pärast üritust vahetasime igaks juhuks kontakte, et ehk kunagi saame veel koostööd teha.

Ei tulnudki kaua oodata. Lähenemas oli Kaitseliidu sügisene õppus Põhjakonn. Kuidagi jooksid asjad nii, et sel korral ei olnud mul võimalik leida abilisi Naiskodukaitsest. Olin täitsa mures. Ei mäleta enam, miks või kuidas, kuid sattusin Mariale oma muret kurtma. Ja nii uskumatu kui see ka ei olnud siis kahe minutiga olid mul olemas 2 noorkotkast Harri Tarum ja Georg Henry Kolnes + 1 kodutütar  Sandra Juhkam. Maria kinnitas, et nende noortega läheks ta iga kell luurele. „Nu mis seal ikka“ mõtlesin, mul endal ka kodus teismelised ja kui keeruline see siis ikka on. Olles kõikides vajalikeks instantsides nõusolekud saanud olidki noored mul köögimeeskonna nimekirjas. Eks ma alguses ikka muretsesin ka, et sõjaline õppus jne., kuid noored ei andnud selleks vähimatki põhjust. Vastupidi! Esimest korda tundsin end nagu köögiülem. Noored olid nii tublid ja kogu kompanii oli nendega ülirahul. Kui pärast õppust hakkasime koju minema tänasid nemad mind saadud kogemuse eest ja lubasid teinekordki tulla ning, et nad näevad nüüd palju suuremat pilti kuidas köögis asjad käivad ning suhtumine kööki muutus 180 kraadi. Said nad ju omal nahal tunda, et köök on esimene, kes ärkab ja viimane kes magama saab, sõltumata ilmast –olgu hommikul maa härmas või õhtutunnil seltsiks vihm ning ega seda niisama „chillimise“ aega just ülemäära ei olegi. (Praegugi sellest kirjutades läheb silm veidi märjaks.)

Kuna esimene kogemus nendega oli nii äge, siis järgmistel kordadel ei olnud enam küsimust, kas võtta noori kaasa või mitte. Iga kell võtan uuesti. Sest nendega on lihtsalt nii nii lahe. Nad näevad asju oma vaatenurgast, nad on valmis õppima ja panustama ning nende rõõmsameelsus ja positiivsus on nii nakkavad. Nii äge on näha kuidas noored naudivad seda mida nad teevad. Kuigi õppused on väsitavad ja uneaega napib siis mitte kunagi ei ole ma kuulnud neid virisemas varajase tõusmise või nõudepesu pärast. Ka minu kompanii on noored omaks võtnud ja juba küsitakse, et kas ka seekord tulevad need ägedad noored meiega kaasa. Olgem ausad, mis saab veel parem kompliment mulle, kui juhile olla, kui noored tahavad kaasa minuga kaasa tulla ;).

Mida sa ütled teisele naiskodukaitsjatele ja kaitseliitlastele, kas noortega tasub koostööd teha? Miks?Ma julgustan andma noortele võimalust tulla ja osaleda meie üritustel ja käija ise ka aktiivselt noortele meie organisatsioone tutvustamas

Minu teine koostöö noortega on olnud  läbi koolide, kus mind on kutsutud gümnaasiumi astme Riigikaitse tundidesse külalisõpetajaks. See on üliäge kogemus. Tänaseks on saanud juba kevadiseks traditsiooniks osaleda Tagasi Kooli nädalal Tallinna Kuritiku Gümnaasiumis ja Rocca al Mare kooli Riigikaitsetunnis. Samas on suur rõõm, et koole kuhu saab minna, tuleb juurde. Näiteks 2019.  a. kevadel käisin kokku 5 koolis.

Noored on meie järelkasv. Kui me anname neile täna võimaluse tulla ja saada uusi kogemusi, teha asju meiega koos, siis meil on ühel päeval kogenumad naiskodukaitsjad ja kaitseliitlased, kes näevad suuremat pilti. Nad on saanud proovida erinevaid erialasid –  sidet, meditsiini, toitlustamist. Nad teavad kui suur töö on iga ameti taga ja oskavad seda hinnata. Uskuge, te ei leia tänulikumaid silmapaare, kes jälgivad iga teie sammu soovides ammutada neid teadmisi ja kogemusi, mida just teil on neile anda.

CV Naiskodukaitses:

Naiskodukaitse tegevliige alates detsembrist 2013 (Toompea jsk, al 2016. a. Sadama jsk);

Jaanuarist 2014 Tallinna rk toitlustusgrupi liige;

Septembrist 2014 Tallinna rk Avalike suhete grupi juhi kohusetäitja;

Septembrist 2014 Kaitseliidu Kompanii 228 väliköögi rühma liige;

Jaanuar 2015 – 2018 Tallinna rk Avalike suhete grupijuht;

Märtsist 2016 Kaitseliidu Sisekaitsekompanii 41-A väliköögiülem, peakokk;

Jaanuarist 2017 Tallinna rk Toitlustusgrupi juhiabi.

Jaanuarist 2018 Tallinna rk Toitlustusgrupi juht

Läbitud juhtimis- ja erialakoolitused:

Naiskodukaitse baasväljaõpped (4 moodulit. 2014);

Naiskodukaitse Välikoka kursus (2015);

Naiskodukaitse Administreerimise kursus vabatahtlikule juhile (2016);

Kaitseliidu kool. Juhtimine Praktikas I ja II (2017);

Kaitseliidu kool. Instruktori kursus (2017);

Naiskodukaitse baasväljaõpe Ohutushoid (piloot. 2017);

Kaitseliidu Sõduribaasõppe kursus (10 nädalavahetust, 2017);

Naiskodukaitse Toitlustus Instruktori kursus (2018);

Naiskodukaitse Mentori kursus (2018)

Pildid: Erakogu

Intervjuu küsis Maria Järvis

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Annely Koolmann- Aasta 2019 toetaja!

Kodutütarde Tallinna ringkonna juhatusele

ESILDIS AASTA TOETAJA

Tallinn                                                                                                                       15.10.2019

Esitan aasta toetajaks ANNELY KOOLMANN

Annely Koolmann on olnud Squad rühma noorte kõige suurem fänn nüüd juba 3-4 aastat. Tõenäoliselt veel enne kui Squad rühm loodi. Ta usaldab ja hindab meie noori. Ta võtab neid kaasa metsa, kui toitlustab oma kompaniid. Kaasab noori välikoka praktikatesse ja väljaõpetele. Annab edasi oma teadmisi ja kogemusi.

Anneli on naine, kes küsib ise aasta alguses, et millised võimalikud üritused on vaja NKK poolt toitlustada noortele. Ja kui siis kuupäev hakkab kukkuma, küsib veel üle, et kas olete ikka kindlad, et ma saan lõpuks ühe vaba nädalavahetuse.

Annely Koolmann on see naine, kes teeb meie noortele kõige suuremat reklaami Naiskodukaitse seas. Väga paljud naiskodukaitse liikmed ütlevad, et jah, nad teavad kui ägedad ja tublid noored meil on, sest Annely koguaeg kiidab neid.

See kõik kokku on kiitust, tänu ja märkamist väärt. Esitan suurima rõõmu ja austusega Annely Koolmanni aasta toetajaks 2019.

Maria Järvis                                                                            

Squad rühma rühmavanem

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Bärbel Salumäe – 20 aastat kodutütar

Kes on Bärbel Salumäe Bärbel on 32 aastat tagasi 20.aprillil Järvamaal sündinud naine. Alates sellest ajast on tema elus juhtunud nii mõndagi. Abielluda, sünnitada kaks toredat tütart Lisette ja Loore, kes muuseas on ka Tallinna ringkonna kodutütred.  Täna elab ta Lagedil, Harjumaal. Töötab Tallinna Ülikoolis, on Rae valla volikokogu liige, sh sotsiaal-ja tervishoiu komisjoni esinaine, Lagedi alevikuvanem ja meie jaoks kõige tähtsam asjaolu – ta on ka Kodutütarde ringkonnavanem Tallinnas. Ja ega ma kindel ei ole, et sellega see loetelu tegelikult lõppeb…

Kuidas ja millal jõudsid Kodutütarde organisatsiooni Selleks peab minema tagasi täpselt 20 aastat. Kolisime Türi linna elama ja vahetasin kooli. Sügisesel koolivaheajal oli võimalus kooliõpilastel osaleda ühes sügislaagris, mida korraldasidki kodutütred ja noored kotkad. Sel hetkel ei teadnud ma sellest organisatsioonist midagi. Ning see laager muutis minu jaoks väga palju, ütleks, et isegi minu elu.  Olin väga aktiivne kodutütar, kes tõi Järva ringkonnale mitmeid auhinnalisi kohti võistlustel, käisin pea kõikides laagrites (kui ei käinud, siis olin mujal võistlemas). On isegi olnud au kanda meie organisatsiooni lippu Võidupühaparaadil.  2005 aastal sain täisealiseks, ning sellel hetkel sai minust ka Türil noortejuht ja NKK (naiskodukaitse) liige. 

2006 aastal tulin Tallinna õppima noorsootööd ja kindlasti sellel otsusel oli oma seos organisatsioonis kogetuga.  Küll aga Tallinn oli kaugel Türilt, tuli tööle minna kooli kõrval ning,  seetõttu sealne käimine jäi üsna harvaks. Türi linnas võttis sel ajal rühma juhtimise üle minu ema. Ja mina seevastu hakkasin hoopis Tallinna ringkonnas toimetama. Ja seda hoopis töö tõttu. Töötasin Pääsküla noortekeskuses koos Aivo Tuulega, kelle elu hakkas hoopis Tartu poole liikuma ning seetõttu võtsin mina üle selle rühma. Minust sai Pääsküla kodutütarde ja noorte kotkaste rühmavanem/pealik. Sellel hetkel oli see ainus segarühm Tallinnas. Ja selle rühma toimetamise ajal õnnestus saada meil ka Suure Teo auhind Tallinna linnavalitsuselt (eelkõige seotus sellega, et noored metsas palju käisid).  Kooli õpingute ajal tuli sooritada ka mitu praktikat. Üheks minu praktika kohaks saigi Tallinna ringkonna noorteinstruktori Keiri Jaadla juures. Vahetult enne praktikale minnes, sain aga teada, et Keiri lahkub ametikohalt ja mulle tehti pakkumine see üle võtta. Rõõmuga! Kogu mu praktika aeg õppisin tööd ja kuu hiljem olingi ametlikult tööl. Ja sedasi siis 8 aastat. Ja ma ei saa öelda, et see oleks pikk aeg olnud. Või noh oli, aga aru ei saanud ja ilmselt ei saaks tänaseni kui elu ei oleks oma korrektuure teinud.

Paljud ilmselt seda tegelikkuses ei tea, et kandideerisin ka eelmisel aastal peavanema ametikohale, aga ei osutunud valituks. Kas see tegi haiget? Jah, rohkem kui oleks osanud arvata. Aga täna, isegi kui ma ei tahaks, pean tunnistama, et selline asjade käik oli parim mis minuga juhtuda sai. Sest täna elan ma endale ja oma perele, mida ma ei olnud mitmeid aastaid teinud. Ja tänu sellele vähemalt ma ise tunnen, et olen parem inimene ja õnnelikum. Ma naudin tänast elukorraldust ja oma tööd Tallinna Ülikoolis. Naudin seda, et olen alles vabatahtlikuna. Kõlab küll halvasti, aga ma tõesti eelistan tööle oma pere ja täna mul on võimalus elada selliselt. Ja ma tulen noorte üritustele, sest ma ise tahan, mitte, et ma olen kohustatud (kuigi noorteinstruktori ametikohal töötades ma sedasi ei tundud).

Ringkonnavanem- mida see tegelikult tähendab? Mis on Sinu jaoks ühe hea ringkonnavanema tunnuseks? Tegelikkuses kui nüüd aus olla, siis ma ei teagi selle tähendust. Sa pead olema esindusnägu, pead avaldama arvamust, juhtima ja motiveerima noortejuhte. Justkui ringkonna pea. Aga vabatahtlikul tasemel, oma põhitöö ja pere kõrvalt. Tegelikkuses on ringkonnavanem ikkagi noorteinstruktori parem käsi ja sõrmed sellel käel on vabatahtlikud noortejuhid. Üks ei saa teiseta ja teine ei saa kolmandateta. Sümbioos.  Hea ringkonnavanema tunnuseks… Olla olemas. Kõigi jaoks. Kogemused. Ja oskused. Ja mis peamine, õiglane ja peab omama oskust oma otsuseid lahti seletada. Inspireeriv.  Kõlab nagu imeinimene. Ja käsi südamel, ei vasta ka mina kõikidele nendele tingimustele, nii väga kui ta tahaks. Paratamatult nö segab muu elu ka vahele, või laseme segada. Eks see on igaühe enda otsustada. 

Mida tähendab olla vabatahtlik? Kuidas see on teistmoodi kui see, et sa saad oma töö eest palka? Miks sa üldse teed midagi tasuta? Vabatahtlik tähendab olla täna staatust. Seda hindab tööandja, sest sa hoiad end elus ka mujal kui tööl. See tähendab, et sa oled meeskonnamängija. See tähendab, et sa tahad kellelegi anda midagi.  See on vägagi teistmoodi. Juba seepärast, et palgalisena sul on ette nähtud aeg oma tööülesannetega tegelemiseks. Sa ei pea seda tegema muude toimetuste kõrvalt, vaid muid toimetusi teed pärast tööd. Kas palga saamine selle töö eest on motiveeriv? Muidugi on! Sulle makstakse palka töö eest, mis on ka sinu hobi. Unistus ju! Aga arved tahavad maksmist ja pere tahab ka sind rohkem näha, kui vaid piltide pealt. Seetõttu sai ka tehtud otsus töökohta vahetada.  Aga miks ma edasi olen? ja vabatahtlikuna? Sest minu lapsed on kodutütred ja sellesse organisatsiooni olen kuulunud 20 aastat. Ei ole lihtne lihtsalt uks kinni panna ja hüvasti jätta. Ma olen sellega kokku kasvanud ja lahku kasvamine võtab ka aega. Hetkel ma seda aega ei ole endale andnud, eelkõige oma laste tõttu ning noortejuhid on mu teine pere. Selle juurest ei saa niisama ära jalutada. Seetõttu teemegi palju asju tasuta. Samamoodi olen alevikuvanem vabatahtlikuna. Ma ise elan seal, minu pere elab seal ja ma teen palju asju oma pere tõttu. Et pakkuda neile mis vähegi minu võimuses on. 

Miks just Tallinna kodutütred? Kus me sinu juhtimisel alustasime ja kuhu me 10 aasta pärast välja jõuame? Miks just Tallinna kodutütred, see küsimus on saanud eespool juba üsna pika vastuse 🙂 Elu ise mind siia tõi kui nüüd lühidalt öelda.  Minu juhtimise all kas sellel aastal ringkonnavanemana või tänaseks nüüd üheksa aastat tagasi, kui tulin noorteinstruktoriks? 
Üheksa aastat tagasi olime väga väike ringkond. Oleme siiani tegelikkuses teiste ringkondadega võrreldes, aga me peame ka aru saama, et Tallinnas noori organisatsiooni kutsuda on katsumus omaette – kõik muud ahvatlused, millega kõik võistlema peame. Konkurents on suur. Aga sellest hoolimata oleme saanud iga aasta liikmeid juurde võtta. Suurem mure on aga noortejuhid. Vabatahtlikus, see ei ole igaühe peas sama tähendusega. Võtta vastutus mitmekümne noore eest, kes ei ole sinu lapsed, on paljude jaoks vastuvõetamatu. Inimesed kardavad tulla noortejuhiks.  Aga minu ambitsioonid sel ajal olid: kasvatata liikmeskond 200. liikmeni, töösse saada vähemalt kümme kodutütarde rühma, korraldada vähemalt üks võimas suurlaager ja teisi vabariiklikke üritusi, tunnustada parimaid, igal aastal teha midagi uut. Olla üks tiim. Ja need asjad said kõik ära tehtud. Ju vist oligi ka seetõttu aeg edasi liikuda ja anda võimalus uutele. Aga täna, eks ma justkui alustasin sealt, kus lõpetasin, aga aasta vahepeal on teinud omad korraldused ja päris nii kõik ei ole sellest hetkest, kui ma noorteinstruktorina lõpetasin.  Kus me kümne aasta pärast oleme? No ma muidugi pean ütlema, et ka nõuka ajal ei tehtud nii pikki plaane 😂 Võtaks hetkel väiksema ajamääratluse. Kuna ringkonnavanema ametiaeg on ette nähtud kolmeks aastaks, siis ma väga loodan, et nüüd kahe järele jäänud aasta jooksul suudame uuesti kokku kasvada, noortejuhid leiavad ja juhatus aitab koos noorteinstruktoriga üles leida seda sädet ja sära ja entusiasmi olemasolevate silmis ja kaasata uusi noortejuhte ka. Ehk oleme suutnud luua ka uue täiendava motivatsioonisüsteemi. Kindlasti tahan, et hoiaksime rohkem kokku, leida uusi särtsakaid ideid tegevuste läbiviimiseks. Meie liikmeskond ei ole kahanenud. Ja siin on igaühel meist olemasolevatel ja uutel tulevastel liikmetel ja juhtidel oma osa täita. 

Midagi, mis veel su peas tiirleb? ma võib-olla ei ütle seda seda tihti, ehk isegi pigem harva. Aga ma tõesti siiralt ja südamest olen tänulik meie noortejuhtidele, kes siin vastu on pidanud. Eriti viimast aastat arvestades. Meil igaühel on erinevad töövõtted ja mõtted. Kui asjad on kaheksa aastat toimunud ühte moodi ja kõik on selle süsteemiga harjunud, siis ongi raske võtta omaks uut inimest, kes kõike teisiti teeb. See lööb asjad peapeale, aga meie enda teha on see, et peapeale löödud toimima saab. Aitäh selle kannatlikuse eest. Aitäh märkamise eest. Aitäh olemas olemise eest. Ma tõesti olen Teile igaühele eraldi tänulik. Ja läbi teie ka noortele ja läbi noorte ka lastevanematele, eriti neile, kes end on reaalselt üritustele appi lubanud ja kohal olnud. Teie toetus meie noortejuhtidele on väga vajalik. 

Pildid: Erakogu

Intervjuu küsis Maria Järvis

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Squad rühm õpetab võistlejaid välja

Maria Järvis- Squad rühma rühmavanem

Squad rühma kodutütred ei lase endale mitu korda meelde tuletada, et võistlustel saadab edu vaid neid, kes harjutavad ja õpivad. Lisaks mõtlevad järelkasvu peale. Selle aastane Ernakese võitei luba kellelgi loorberitele puhkama jääda. Seda enam, et võistlustiimi põhiliikmed on juba kas välja kasvanud või kohe kohe kasvamas. See üks aasta kaob liiga kiirelt ja siis on juba hilja uusi noori peale kasvatada. Seega võtsid neiud koos Nõmme Noorte kotkastega asja käsile ja seda kohe väga tõsiselt.

Esimene etapp läbiti Oktoobri alguses Pakri poolsaarel. Eesmärgiks oli maksimaalselt luua uutele võistlustingimused ning nad selle käigus proovile panna. Osa võttis kokku 8 noort, aga alguseks oli see täpselt paras ja ideaalne proovikivi ka juhendajatele.

Juhendajateks on meie võistlejad noored ise, kes panustavad hetkel maksimaalselt iga oma tegevsuega just uute mitmekesisele järelekasvule. Rühmapealikuna toetan kõike seda koondustel õpetades noori mõtlema nagu võistlustel ülesandeid täites vaja on. Viies neid koguaeg maksimaalselt erinevatessse olukordadesse, luues uusi tingimusi ja pannes nende pea tööle.

Füüsilise poolega peavad noored ise hakkama saama. Selleks on meil personaaltreenerist abiline Signe olemas, kes noortele vajadusel nõuandeid jagab.

Sel nädalavahetusel Männikul saab kokku juba pea 20 noort, kes ennast proovile hakkavad panema ja tõestama.

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

SERE- Ellujäämine metsas

Maria Järvis – Squad rühma rühmavanem

Kahel Tallinna kodutütrel ja ühel noorkotkal oli võimalus osaleda kaitseliidu SERE esimese taseme väljaõppel, ehk siis kuidas hakkama saada suvises ja sügiseses metsas.

Loe täpsemalt SIIT.

Anu Alver ja Maria Elisa Tinnuri ning noorkotkas Hugo Pohlak võtsid väljakutse vastu.

SERE kursus algab alati väga põhjalikust loengust, ning kodusest tööst, kus tuleb koostada isiklik üleelamise karbike. Ja siis alles minnakse metsa. Kõik algas rabas müttamisega ning pärast õpiti kuidas külmaga hakkama saada.

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Nooremleitnant Janelli USA- külastas Squad rühma koondust

Maria Järvis – Squad rühma rühmavanem

Nooremleitnant Janellli USAst külastas Squad rühma koondust septembris. Ta rääkis meile kuidas teda värvati meie mõistes gümnaasiumist ning tal polnud varem üldse mingit plaani armeega liitumiseks. Tänaseks on ta on hinnatud insener rahvuslikus pioneeriüksuses mis tegeleb näiteks ka looduskatastroofide piirkondades.

Squadi tüdrukud ja Nõmme poisid said temaga lähemalt tuttavaks, rääkisid meie tegemistest ning uurisid n-l Janelli tegevuse kohta niipalju kui oskasid küsida. Koonduse lõpus tantsiti koos Janelli elukaaslase loodud muusika taustal ning võeti ette rivilahing. Mille muide võitis kodutütar, kes alles novembris vastu võetakse.

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Seenetargad Squad rühmas

Maria Järvis- Squad rühma rühmavanem

Südalinna rühma rühmavanem MErle Toompark käis Squad KT ja Nõmme NK rühma noortele seenetarkusi õpetamas.

Kõigepealt said noored ülesandeks Plangu 4 territooriumilt üles leida võimalikult palju erinevaid seeni. Et neid siis koos tuvastama hakata ja vaadata millised neist tegelikult söögiseened on.

Pildid räägivad enda eest, kui palju ja erilisi seeni leidsime. Vaid väga väike osa oli neist söögiseened. Kõige lõpuks sai Kahootis ka üks seeneteemaline viktoriin läbi tehtud.

Aitähhh Merle!!!

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Nõmme NK ja Squad KT ühine ratsalaager

Maria Järvis- Squad rühma rühmavanem

Kas Teie teate millised on ühe ratsatalu sügisesed toimetused? Kuidas  puhastada ja saduldada hobust ja misasjad on suulised ja ratsmed ja jalused. Kuidas kergendada?

Nõmme NK ja Squad Kt rühmade noored käisid ja uurisid välja.

Hobuteenused.ee perenaine Raili võttis meid vastu jooksuajlu, avatud käte ja südamega. Kiirelt jagas ta meile kätte koha telgi jaoks, näitas kus saab vett võtta ja ütles, et hommikul kell 8 algab toimkond. Siis soovis ta meile mõnusat olemist ja tormas trenni andma.

Kahe päeva jooksul sai puhastatud uus karjamaa okstest, mis läksid lõkkesse, riisutud hunnik lehti, kokku pandud telgid, batuudid ja korrastatud laoruum. Soojustasime talli ning käisime kohalikku küla prügist koristamas. Lisaks sellele nägime kuidas hobused kaugelt karjamaalt koju kutsuti. See oli päris lõbus. Tuli autoga karjamaale sõita ning paar korda signaali anda. Ja nagu imeväel liikusid hobused maja juures olevale karjamaale. Perenaine rääkis, et tal on üks salajane kutsumisviis ka. Aga seda teab ainult tema ja ta kasutab seda ainult väga erilsitel juhtudel ning siis on tal tervele karjale ka maiustus olemas.

Ratsutamistunde oli meil laagri jooksul kaks. Esimese tunni jooksul õpiti selgeks põhitõed. Mis see hobune ikkagi on. Kuhu käib sadul ja mismoodi sadulavööd kinnitada. Lisaks siis juba praktilised harjutused. Kuidas hobune liikuma saada ja kuidas ta seisma jääb, mismoodi pöörab ja kui keeruline sealt hobuse seljast ikka alla kukkuda on. Selgus, et ikka keeruline. Meie kahe treeningu jooksul püsisid kõik noored ilusti hobuste seljas.

Teise treeningu ajaks said kõik selgeks kergendamise, mitte kellelgi ei antud armu. Kõik pidid hobuse traavi rütmis õppima sadulas püsti tõusma ja istuma. Oli neid, kellel kõik sujus ideaalselt ja neid, kellel lõpuni see päris õige rütm ikka jäi tulemata. Pole midagi, kõik saavad veel minna korra ratsatallu ratsutama täiesti tasuta ning pärast seda juba traaningutest osa võtma hakata.

Selgus, et meie kotkaste seas on ka Eesti noorte meister koolisõidus.

Suur suur tänu IHP, et sa olemas oled ja meie noorte elu sellisel imelisel viisil rikastad!!!!

Vaata rohkem pilte ja videosid laagrist @NknõmmesquadKT insta kontolt!

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Squad rühma hooaeg avatud!

Grete Sallo- Squad rühma kodutütar

Kohe alguses kohale jõudes oli ikka väike ärevus sees. Ei teadnud mida oodata. On uued näod? On vanad näod? Kad keegi üldse ära tunneb on möödunud ju kolm pikka suvekuud? 

Kui lõpuks siis ikka esimesed näod ära tundsid leevendus ärevus kah. Mõned tuttavad ikka on.

Peaaegu et kohe sai maha istutud ja hakati rääkima aasta plaanidest. Kes läheb võistlustele, kes hakkab üritusi korraldama, kes tantsimist õpetama ja oli isegi nõudlus kokata.

Käed juba sügelesid et millal saab pihta hakata. Kuid mõne näo peal nägi ka juba väsimust, et hakkab jälle pihta! Aga lõpuks olid ikka naerud näol ning oli aeg väljas rivi õppida.

Sai siis kampsunid selga tõmmata ja võttis mis võttis nelja riviga kast sai meil valmis. Hakkas pihta ajude ragistamine. Vasak pool? Parem pool? Kuidas need jalad nüüd käisidki? Sai ka taktsammu marssi tehtud.. Alguses olid silmad kõõrdis et kelle järgi nüüd selle rivi sirgeks saab ja kuhu ma need käed veel panen? Aga ka see sai tehtud. 

Koonduse lõpus tegime metsa vahel usaldus harjutusi. Olid uute inimeste vahel käest kinni hoides silmad kinni mõtlemas et kas on ikka mõtet usaldada? Lemmik püksid kah täna veel ju jalas. Lõppude lõpuks tuli välja et kõiki võib usaldada. Hätta ei jäeta ja nalja tehakse rohkem kui vaja. 

Jälgi meie tegemisi INSTAS!!! @NKnõmmesquadKT

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Päikseliselt lõbus Suvelaager 2019

Video: Bärbel Salumäe (abistas Hugo NK Nõmme ja Els KT Westholmi rühmadest

Eks suvelaager on alati üks oodatuimaid üritusi meie aastaplaanis.
Sel aastal sai see ette võetud täiesti teisiti. Kui tavaliselt organiseerivad suvelaagrit noorteinstruktorid, siis sel aastal sai kõik tehtud vabatahtlike noortejuhtide poolt. Lihtsalt seetõttu, et meie noorteinstruktorid olid selleks ajaks nii uued ja tööl olnud vähem kui kuu aega.
Teisalt tegime laagri ühiselt koos Rapla maleva noortega. Ja see oli väga tore otsus. Kaks kõige väiksemat ringkonda/malevat noorte arvu järgi panid pillid ühte kappi ja prooviti teha kõik selleks, et noortele see suvi kindlasti meelde jääks.

Rühmalaulud ja -tantsud, tuletõrjeolümpia, erinevad töötoad (militaar, vilditud seep, paeltest ja naeltest seinapilt, puidust võtmehoidja, sõbrapael, lima, lauamängud, trips-traps-trull mängu meisterdamine ja pesulõksudest kuumaaluse meisterdamine), folkloori  laulu- ja tantsupidu, üle 10 km pikkune matk koos tegevuspunktidega (lõke, seiklusrada, meeskonnatöö, kahemehesaag, taimede tundmine, mõistatused jne) ning loomulikult ka laagridisko ning lõpuks kutsusime lapsevanemad ka külla, et lastega üheskoos omale meelepärases tegevuspunktis lõbutseda saaks (bingo, seinapilt, viltimine ja lippude vallutamine).

Oleme siiralt rõõmsad, et meil on Tallinnas ja Raplas nii toredad, aktiivsed ja särtsakas noortejuhid on. Bärbel ja Kristel teevad Teie ees sügava kummarduse!

Aitäh noored, et ikka meiega olla tahate. Need naerusuised kallistused ja hüüded, et varsti kohtume, annavad kindlust, et ajame õiget asja. AITÄH! 🙂

Aga mis siis muud, kui nüüd võileib kõrvale, teetass ka juurde ja vaatame selle laagri ära ka pildis – videopildis 😉 (vali ikka parim kvaliteet vaatamiseks)

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Blog at WordPress.com.